Riputasin üles, mis vabadel õhtupoolikutel kirja olin pannud. Vanemad postitused on allpool...

24.08.2012

Täna sattusin tõelise ussipesa peale. Olin teel coq-de-roche’i vaatluskoha juurde, kui märkasin teerajal kaljusel pinnal olevas lombis üht madu. Kui olin seal veetnud juba mõned minutid pildistades ja madu kiusates märkasin ,et vee all on veel teinegi, kes aegajalt oma pea välja pistab. Vesi oli muidu täiesti läbipaistev, selge, ja madu oli läbi selle nähtav. Aga see miks ma teda algselt kohe ei täheldanud on ilmselt jällegi mingi taju ja tähelepanu idiosünkraasia.

Maod olid sellised veidiülemeetrised ja ütleks, et mingitlaadi nastiklased. Seda liiki madusid olen viimase kahe nädala jooksul näinud juba nelja. Mis on veider küll, ses mõttes, et nad on haaranud nii suure osa minu kohtumistest madudega, aga on ometi ainult üks 96-st (või 95-st) maoliigist P. Guajaanas. Mis pagana õigusega, eksole.

Aga võibolla on neil praegu selline nö kõrgema aktiivsuse periood, need kaks seal lombis olid ka ilmselt ‘aega veetmas’, kui tüütu mina neid segama tulin.

23.08.2012

Eile kohtusin enda jaoks uue ning üpris huvitava välimusega maoga - Xenodon werneri. Tegemist on rohelise selja- ning heleda kõhupoolega maoga, kel on kuidagi lame keha, mistõttu esmalt arvasin, et ehk on kullakaevurid tast oma maasturiga üle sõitnud, kuid siis limpsas ta õhku ning lame keha hakkas elavalt liikuma. Ma ei tea, kas tegemis on mürgise maoga, kuid ühe siinse aimeraamatu põhjal arvan, et pigem ei ole. Igaljuhul kohtlesin teda mittemürgisena st pildistasn üpris lähedalt. Mingil hetkel kui ta oma pea nö vinnastas ja tegi järsemaid liigutusi tegin igaljuhul mõned tagurpidihüpped, sest nagu ütlesin - ma ei tea, kas ta on ohtlik. Ilus igaljuhul. Jällegi oli pildistamise juures tehnilisi probleeme ja nüüd lõpuks jagasin ka välja, mis on nende põhjuseks - nimelt makroobjektiivi diafragma ei hüppa (st ava on püsivalt 2,8 hoolimata sellest, mis ma palun tal olla või mida kaamera oma särituskalkulatsioonides eeldab, et ta on, sellest ka möödapanekud säris. Kahju, et sellest aru saamisega nii kaua aega läks, sest päris palju võimalusi on seetõttu kehvasti realiseeritud saanud. 

Täna kui istusin terrassil tuli P. ja ütles, et tema maja ümber tiirutab Megasoma ja arvas, et ehk võiks selle kinni püüda. Absoluutselt õige mõte, olin nõus. Läksime vaatama ja tõepooelst oligi välisseinal emane M. acteon. Üritasin teda algul võrguga võtta, kui eluka haare seinale oli liialt jõuline. Ronisin veidi nii et ulatusin temani käega ja võtsin ta alla. Siis muidugi paratamatu fotosessioon erinevates ‘loomulikes’ positsioonides ja nüüd on ta laua peal karbis, kus, ma loodan, teeb mingit printsess-vangitornis-asja ja meelitab kõiki nuuskimiskaugusel olevaid isaseid Megasomasid läbi öö meie terrassile lendama. Seni ei ole veel ühtki laekunud. Võibolla on rüütellikkus surnud.

21.08.2012

Võtsin matsheetega maha kaks 30cm-st puud ja see on ju ütlemata põnev. Panin ettenägelikult kätte kindad ega kaotanud sel korral olulisel määral nahka. Matsheetet kasutasin nende puude puhul seepärast, et nad olid suure tee ääres ning tahtsin olla pidevalt valmis põgenema juhul kui ametivõimud tulnuks ning karjunuks: ‘’seis, röövraidur!’’ vms. Mõned kõrvalisemates paikades asuvad puud said maha võetud ka mootorsaega ning kõik nad ootavad nüüd maas vedeledes mardikavastseid.

Öösel oli torm tugeva vihmaga ning hommik oli väga udune. Ja nagu ikka oli udus asju, täna nägin Agamisid (trompetlinde). 

20.08.2012

Taasiseseisvumispäev meenus alles õhtul, kui vaatasin kalendrisse.

Teatav pidulikkus tänases päevas siiski oli, hoolimata sellest, et olin teadmatuses kuupäeva osas. Hommikul sain lõpuks pildile lendavad aarad. Pärast tohutut jalgadega kahveldamist ning paljusid luhtunud võimalusi. Aga näib, et pidev ‘aaravalmisolek’ (kaamera seadete osas) ning kata-d kaameraga on ära tasunud. Umbes 2...3 sekundi jooksul, mil nad olid nähtaval õnnestus nad püüda fookusesse ning teha plaks-plaks-plaks kolm pilti enne kui nad taas puulatvade taha kadusid. Ja valgus ei olnud üldsegi paha, pean silmas et ta oli selline hommikune ning et päike oli pigem mu selja taga kui et vastu. Vaid ühe korra olen neid üldse näinud veel ilusamas valguses ( enamasti kipuvad need kohtumised juhtuma ikka hämaras ja hallikasvalge taeva taustal), mis pani nende sulestiku eriti pööraselt värvlema (verb?), sel korral olin aga puude all, üritasin küll neid läbi metsakatuse hõredamate kohtade pildile püüda kuid edutult, surin sisimas päris olulisel määral. Aga ei midagi sellist täna, hoopis puha hea õnn ja ülevoolav rõõm.

Ühel koertest Princess’il on seljas palju botfly vastseid, ta on puretud müiaasist niiöelda. Üritasime täna neid vaklu kätte saada, kuid vaseliiniga tunneli sulgemise peale ronisid nad välja vaid nahapinnani, mitte piisavalt, et pintsettidega ussist kinni saada. P. oli hankinud ka mingit salapärast rohtu, mida pidi tilgutama aukudele, et vaglad ära tappa ning seejärel koos mädaga välja pigistada...

Eile leidis aset ekskursioon Kaw sohu. Korraldajaks Tig Di Lo. Käisin Kaw soos ka 2 aastat tagasi, kui peab ütlema, et seekordne retk oli oluliselt parem. Giid leidis edukalt mitmesuguseid elukaid ja teadis mõndagi kõneleda. Turiste oli vaid 7 nii et üpris hea juhi/juhitavate-suhe sellise ürituse kohta. Fotograafia mõttes ei olnud korraldus küll päris ideaalne, kuna peatused olid lühikesed ja paat liikus kiiresti. Spray&pray’isin ja kui kahlata läbi mitmete gigabaitide jagu pahnast jääb sõelale ka päris head kraami. Päeva kliimaks oli ära juba päris varakult - pöörased punkarlinnud Hoazin’id (Opisthocomus hoazin). Peale selle et nad olid ääretult kaunid talusid nad ka uskumatult rahulikult meie kohalolekut. Pakuti ka süüa ning aperatiive, mis selliste ürituste puhul on kahtlemata moraali kõrgel hoidmiseks väga tõhus.

Lõunapausi järel oli võimalus kohvi saatel kulda sõeluda. Selleks kasutatakse lameda koonuse kujulist panni, mis esmalt täidetakse ojapõhjast võetud pabidatäiega. Seejärel tuleb panni segu vee all sõrmedega segada, et kergem kraam vooluga minema ujuks ning välja korjata suuremad kivid. Järgeb teatav ‘tsentrifuugimine’ veepinna lähedal. Kui kõik on tehtud õigesti jääb lõpuks koonuse teravikku umbes supilusikatäis musta liiva moodi ollust. See hajutatakse aegaselt panni liigutades ning samal ajal sõrmedega vett tilgutades panni pinnale laiali ning mõnikord, üpris tihti, ilmub mustade liivaterae varjust välja pisike kullakübe. Üpris palju tööd imepisikese kullaebeme leidmiseks. Lihtne on tulema mõte, et äkki peaks proovima kulda sellest mustast liivast kuidagi tõhusamalt eraldada, elavhõbedaga näiteks. Seda siiski ei demonstreertiud ega saanud proovida.

Pimeduse saabudes läks lugu veidi turitslikumaks: giid püüdis soost välja kaimane ning andis neid kõigile hoida. Samas peab tunnistama, et see on ka üpris äge, aga veidi alandav on olla selles tegelase rollis, kes on karjatatud suure grupiga paati ning kellele siis giid kõik kätte toob, piinlik. Samas väga vahva, et ekskursioonile on antud ka selline taktiilne mõõde. Peale nägemise ja kuulmise saab ka kompida. Kaiman muuseas oli üpris soe (vesi soos on 30 kraadi ümber) ja pehme, ei rabelenud käes, ilmselt see järsk väljarebimine rahulikust soolebost muudab ta veidi letargiliseks, ka hiljem, kui nad vette tagasi pandi hulpisid nad mõnikümmend sekundit liikumatuna enne kui suutsid end minema ujumiseks piisavalt palju koguda. Giid oli tõeline ‘’kaiman-dundee’’ - sumpas ööpimeduses paljajalu põlvini mudas ning emergeerus siis taas põnevil ootavate turistide juurde raevukas roomaja abitult osavate käte haardes. Mõtlen seda vaid osaliselt irooniliselt. Suurim kaiman keda vees nägime oli ca 2,5meetrine, temaga mingit maadlust ei korraldatud ning ta lahkus ka üpris kiiresti ja psikese veemöllu saatel piroogi lähedusest.

Nägime ära ka kapibaara - maailma suurima närilise.

Giidi pajatusi tõlkisid mulle vahelduvalt kaks kaasreisijat - üks noor mees füüsikadoktor ning üks vanem mees. Vanem härra arvas üldiselt, et kõik on ‘magnifique’, millega olin ka üpris nõus, ning pärast päris mitut rummi suhkruroosiirupiga omandas ta lastefilmi nõia maneeri - toppis oma pungildava silma mulle päris näkku (tal oli muidu teine silma ka täitsa olemas, aga see ei olnud samaväärsel määral vestluses kasutusel) ja seletas väga intensiivse häälega mida tahes ta parasjagu seletas. Iga seletus kõlas igatahes nagu oleks avaldamisel mingi suur ja üldiselt pahaendeline saladus.

18.08.2012

Hommikusel jalutuskäigul kohtusin liaani mimikeeriva maoga, pisikesega. Kõndisin või pigem hüppasin tast algul üle (madu oli tee peal vedeleva kuivanud puu oksa ümber keerdunud), kuid jäi veider tunne, et seal nagu oli midagi. Miski mis ärritas vana head mustrite ära tundmise keskust. Ei ärritanud siiski piisavalt intensiivselt, et enne madu pidama saada, lävi jäi pisikese ja hästi kaitsevärvunud mao jaoks veidi liiga kõrgeks. Eeldatavasti see intsident tõmbab selle märkamisläve nüüd mõneks ajaks madalamale. Usaldan üldiselt oma alateadvust selliste asjade mikromanageerimises, ei tea kui põhjendatult. Madu oli pisike ja see liik ei ole olulisel määral mürgine (kui küsisin filmimees P.-lt oma eelmise siinviibimise ajal selle mao kohta, ütles ta, et on mürgine, aga mitte ohtlik). Käitumine oli tal igaljuhul mitteagressiivne: talus minu sebimist enda ümber ja isegi parmude materdamist. Vaadates tema ülevoolavat passiivsust ja stoilisust tekkis vahepeal isegi mõte, et ehk on ta end kogemata oksa ümber sõlme tõmmanud, kuid kahtlen päris tugevalt sellise asja võimalikkuses. Tegin pilte ja maadlesin mitmete tehniliste raskustega (kunagi varem ei ole olnud probleeme välgu ja kaamera vahelises suhtluses ja koostöös õige säritamise osas, aga täna näis see asi olevat täiesti juhuslik. Kahtlustan, et väga peenike madu ei registreerunud valgust mõõtvale aparatuurile isegi väga lähedalt ja ta üritas saavutada korrektset säri taustale. Väga tüütu lugu igatahes. Keeruku säilis ka siis, kui läksin üle täismanuaalsele asjaajamisele, mao selgmine pool on tume ja kõht päris valge, mistõttu oli raskusi õige säri leidmisega, kõik kaadrid nägin välja kuidagi valed...  Kuna oli ka hämar ning fokusseerida suutis ainult 35 mm-ne objektiiv ‘pidin’ panema oma näo maost kõigest 20 cm kaugusele. Ta tolereeris seda ilma suurema vastuseta kui minimaalne ehk tõus keelega õhu lakkumise sageduses.

Ennelõunal käisin ameeriklastega coq-de-roche’e vaatamas. Üks neist paraku lindudeni ei jõudnud, kuna nendeni viiv rada ei olnud haigete põlvedega tehtav. Teisi linnuvaatlejaid õnne kombel enne meid ei olnud ning linnud olid häirimata ning tänu sellele kohal rohkearvuliselt ja lärmakalt. Kokku võibolla 8 isendit, ebatavalisena nende seas ka 3...4 emaslindu. Väga hea jahiõnn.

Õhtupoolikul vestlesime P.ga veidi ameerika turistide teemal. Meile mõlemale on üldiselt jäänud mulje, et nad on veidi ebaviisakad, pidevalt rahulolematud ja põhjendamatult üleolevad. Ütlesin siiski nende kaitseks, et mulle näib, et võrreldes Lodge’i saabumise ajaga on nende suhtumine nüüdseks, kui olen neid viinud huvitavatesse kohtadesse, jaganud produktiivseid nõuandeid putukate leidmise osas ning püüdnud neile sõrmedega Morphosid (okei tegelikult ainult ühe), mida nad on terve päeva edutult võrguga taga ajanud. Ka arst olemine muidugi impresseerib veidi, kuid samas tõstatab ka ilmselge küsimuse: ‘’jeesus kristus, mida kuradit sa ometi siin teed’’.

Selle peale ütles P., et näib, et nad nad on viisakad ainult siis, kui nad saavad midagi, et võibolla on nad juudid (just nii ütleski jah!). Olin veidi shokeeritud, esimese reaktsioonina hakkasin naerma, kuid P. jutt voolas sujuvalt edasi ning mul ei olnud ka eriti isu hakata arutama, kuivõrd selline väljaütlemine on aktseptaabelne või mitte. 

17.08.2012

Eile õhtul rentisid ameeriklased generaatorit, selline tehing, mitte valguspüük vaid generaatori rent, sest meestel oli oma varustus, aga sebimist edasi-tagasi oli küll oluliselt rohkem kui keskmise valguspüügi puhul. Kuna nende elavhõbedaauru-lamp ei põlenud nii eredalt kui võiks, arvasid mehed, et probleem on generaatoris. Selgitasin küll, et see generaator suudab toita 2000 W-st veepumpa, nii et 160 W-ne pirn ei tohiks valmistada raskusi, aga ei olnud abi, pointi tõestamiseks pidin ikkagi tooma teise generaatori ja demonstreerima erinevuse puudumist. Lõpuks jõuti järeldusele, et elektroonika on ilmselt transpordi käigus põrutada saanud.

Saak oli mitterahuldav ning valguspüük lõppes juba kell 11 pm. Nende rahulolematus näib olevat päris globaalne. Praegu ei ole vist ka parim aastaaeg.

Tänahommikusel jalutuskäigul kohtusin suurimate siinsete tuukanitega, punanoksetega (Toucan a bec rouge/ Ramphastos tucanus). Olen neid näinud varem küll lendamas, kuid täna sain nad ka päris kenas valguses pildile, kaugelt küll, aga punane nokk, värviline nägu ja valge manisk on näha.

See kohtumine kergitas oluliselt moraali ning võimaldas järjekordse tööpäeva libedamalt alla neelata.

15.08.2012

Saabusid ameeriklased, kolm hilises keskeas meest, Californiast. Veetsin nendega küll vaid mõned tunnid autos ja Cayenne’is, aga nad on indiviididena paigutunud meeldivuse-ebameeldivuse teljele, üks mees näib päris tore, kuid grupina on nad veidi nagu vinguvad ja põhjendamatult üleolevad vanad ameerika junnid. Auto on liiga väike, mida ta muidugi ka on kolme reisija ja nende pagasi jaoks, toit McDonaldsis ei maitse nagu kodus jne (jah, olles Cayenne’is on vaja minna McDonalds-isse, täpselt nii). 

Üritasin vabatahtlikult avaldada võimalikult vähe infot enda ning oma tausta kohta, Guajaana teemal olin valmis rääkima vabamalt, kuid ometi jõudsin juba paari tunni jooksul jõuliselt rõhutada, et Eesti ei olnud kunagi Nõukogude Liidu ‘osa’, vaid oli selle poolt okupeeritud. Siiski ei hakandud ma rääkima sellest tühja koha pealt - mehed küsisid, kas ma mäletan midagi Nõukogude ajast. Mu taluvus kogu selle ‘ülejäänud-maailm-elab-savionnides’-suhtumise osas on ikka väga limiteeritud, ning kui kuulen sellist jama, tunnen endas tärkamas märatsevat Ida Euroopa patriooti. (Saan aru, et sõna ‘patrioot’ on tuletatud sõnast ‘isamaa’, niiet võibolla kasutasin seda ebakohaselt, aga sellest hoolimata on mõttekäigu sisu selge)

Kogu tüüpide jutt oli kuidagi vinguv ja kartlik. Tahaks nagu püüda vihmametsas liblikaid aga libeda saviga kaetud rada ning maod ei ole vastuvõetavad. Võibolla peaks siis oma pagana putukad tellima eBay’st…

Siiski, nagu ütlesin, näib vähemalt üks mees olevat ligikaudu mõistlik ja mitte nii tülgastavalt üleolev ja full-of-shit nagu telje teist otsa mehitav tüüp. 

Tegelikult oleksin päris õnnelik, kui oleks võimalik mõne harituma ning minuga ühist keelt rääkiva inimesega juttu puhuda, loodan, et ameeriklased mõistavad oma siinveedetava nelja päeva jooksul oma mõtteviisi ekslikkust ning muutuvad toredateks. Mingit sita neelamist igaljuhul aset leidma ei saa, mul ei ole siin absoluutselt tungi kellelegi lömitavat teenindajat etendada.

14.08.2012

Hommikul tegin P.-le, H.-le ja U.-le ekskursiooni koobaste ja ojade juurde. Kogu koosseis leidis endas valmisoleku pugeda läbi väikese augu ning nägi ära ka oja äärse koopa nö tagatoad. Muljetavaldav, vist.

Kohtumisi faunaga sattus hommikusse päris heldelt. Üks madu, nastiklane usun, kes vedeles ühe koha peal liikumatult, pea tõstetud nii siis kui olime teel koopa juurde, kui siis kui poo ltundi hiljem tagasi tuli. Populaarseim hüpotees oli, et ta oli ehk midagi söönud. (Naljakal kombel kohtasin samast liigist madu ka õhtul, aga see oli palju aktiivsem, jõudsin teha ühe pildi, kuid seejärel ta roomas väga kiiresti minema, sellist väledust ei ole ma varem ühegi mao puhul näinud, nagu nool tõepoolest. Ehmatasin, sest selline kiirus ja äkiline pealehakkamine tuli üllatavana, eriti arvestades tema liigikaaslase käitumist hommikul, ja kui ta oleks otsustanud teha selle sööstu minu poole, ei oleks ma jõudnud isegi reageerida enne, kui ta minuni jõudnuks. Parem vist mitte madudega mingeid reageerimisvõistlusi korraldada.) Veel kohtasime Dendrobates tinctoriust ning oravat, koopas olid mõistagi ripsämblikud (Damon diadema) ning kahvatud koopakärnkonnad nagu alati.

Pärast ekskursiooni jätkus tööpäev tavapäraselt. Korjamine, istutamine ja sääskede ning parmude imetamine.

13.08.2012

Lõunapausiks olin juba koperdamiseni kurnatud jalad kippusid okste taha takerduma ja kogu olemine oli kuidagi pehme. Tuiasin metsast välja mootorsaag seljakoti küljes rippumas, ühes käes kotitäis orhideedega, teises matsheete. Ma ei saa aru, kas hakkan haigeks jääma, viimasel ajal tuleb väsimus kiiresti. Muidugi metsas müratud sai hommikul ohtralt. Esmalt käisin väikesel luure-ringil, otsisin orhideesid, leidsingi ühe puu, mille otsas neid rohkesti näha oli. Jätsin koha meelde ja läksin hiljem tagasi saega. See ei olnud mingi hiiglaslik majesteetlik puu, mille võras isuksid aarad ja tuukanid ning taustal ei laulnud Michael Jackson, kui ma selle maha võtsin. See oli umbes 7 m kõrgune surnud puitsammas, moodustunud kunagise puu murdumisel tüve keskelt. Sammas oli kaetud mitmesuguste epifüütidega, teiste seas ka rohkelt maxillaria orhideesid. Saag andis endale tüüpiliselt tõrke, viskas maha keti, mistõttu pidin tegema lisamakta tagasi lodge’i juurde toomaks saevõtit, mille olin mõistagi oma ülevoolavas ettenägelikkuses maha jätnud. Küllap eeldasin, et üks puu õnnestub ilma suurema ‘remondita’ maha võtta, naiivselt.

Pärastlõunal õnnesus lõpuks boss-rahvalt välja lunida ka taimemääraja. Orhideede perekonda Maxillaria kuuluvaid liike on siin ca 20, F. andis meile korralduse lihtsalt koguda M. orhideesid, täpsustamata liiki, näitas siiski näidiseks oma maja kõrval puu otsas olevat puhmast. P. siiski teadis öelda selle liigi nime, mida peaksime korjama ning pärast vaheldumisi raamatu ning taimede uurimist näib, et mingi arusaamatu juhuse läbi on suurem osa korjatud kraamist täitsa õige. Muidugi võib olla tegemist lihtsalt olukorraga, kus nägija näeb seda mida mõtleja mõtleb. Eks ma muidugi taime otsides lähtusin põhiliselt näidise väljanägemisest, kuid on olemas sarnaseid liike, mis erinevad vaid tunnuste pooelst, millele ma algselt küll tähelepanu ei pööranud. Nüüd tagantjärele muidugi on raske mõista, mis mul küll arus oli. Minna metsa ja koguda mingeid rändom tuuste. Ma küll küsisin määrajat juba ammu, aga ilmselt mitte küllalt reljeefselt. 

12.08.2012

Süstasõit Gabrieli jõel. Juba päris hommikul, paarsada meetrit ‘Wayki village’-ist ülesvoolu leidis aset päeva effektseim kohtumine faunaga. Puid mööda jooksis üle jõe suur kärplane Eira barbara, kaamerasilmale jäi püüdmatuks, kuid üks eredamalt meeldejääv sündmus igal juhul. Suur põnev elukas ja mis kõik. Lahkemalt näitasid end väikesed ahvid saimirid, mingid väga jäälinnu taolised linnud ja veidrad pika kehaga ning väikeste jäsemetega ujuvad sisalikud. ‘Spray&pray’-imine liikuvast paadist liikuvate loomade pihta ei ole just kõrge tasuvusega tegevus, kuid üht teist päeva lõpuks siiski võrku (mälukaardile) kogunes.

 Hiidsaarmaid ei näinud, kuid olid järve kallastel võis kuulda mõningaid valjemaid plärtsatusi, mida võib suure tahtmise korral hiidsaarmate poolt tekitatuks uskuda. 

Füüsiliselt oli seekordne süstamatk veidi väsitavam isegi hoolimata sellest, et aerutajate vahel ei istunud ühtki aeruta vanatädi, lihtsalt tänase paatkonna  aerutamine oli mõnevõrra rohkem koomiline ja selgelt vähem propelleeriv. Seetõttu oli tagasi mäele sõites juba rammestus ihus ning õhtupoolik möödus uniselt. 

11.08.2012

Entusiasm on kuidagi madalseisus. Võibolla lihtsalt tüdimus, aga väga põnev hüpotees oleks seostada seda viimaste päevade loendamatute sääse- ja parmuhammustustega. Ma ei pea silmas ühtegi ‘suurtest’ haigustest (dengue; kollapalavik; malaaria etc) vaid lihtsalt suurest hulgast kupladest tulenevat mediaatorite ringlemist. Väga põnev jah, sest kõik peab ju ometi olema biokeemiliselt ‘põhjendatud’.

Veetsin täna üpriski kvaliteetsed tunnid coq-de-roche’idega. Linde oli mitu ning nad lubasid ka võrdlemisi lähedale. Ilm oli kahjuks vähem kui ideaalne - pilvine üksikute päikesevalgusesähvatusega. Nö fotograafia seisukohalt peetakse selliseid valgustingimusi vist üldiselt paremaks (sina ei pea mitte pildistama kontrastseid objekte eredas päevavalguses jne) aga mulle meeldib väga coq-de-roche’ide väljanägemine päikese käes, see toob esile nende sulestiku kogu pöörasuse, ning seda tahaksingi pildile püüda, jäägu siis pealegi paistma ka mõned ülesärist põlenud oksad ja liaanid. 

Kui kõmpisin suurt teed mööda tagasi Lodge’i poole korjas mind peale üks kohalik mees oma autologuga, välja nägi ta brasiiliapärane, korjas peale, sest et ‘soleil’, ütles ta ja õigus tal ka oli. 

Kuigi pärast esimest paari nädalat ei ole siinse kuumuse talumine enam probleemiks ning mul on alati kaasas 1,5 liitrine veepudel, piisav vähemalt pooleks päevaks kõndimiseks, ronimiseks või mistahes muuks mitte-matsheetega-metsa-raiumiseks.

Küüt oli igati tänuväärne siiski, kuna olin lindude juurde päris kauaks passima jäänud ning kõht hakkas juba lõunasööki igatsema.

Hommikusel jalutuskäigul oli kohtumine maoga, mis jällegi taaselustas valvsust. Kõndisin, nüüd retrospektiivis veidi udupäisena, mööda kullakaevanduse teed, kui järsku murdis üle teadlikuse läve tõsiasi, et vaatevälja alumises servas ehk siis umbes kahe meetri kaugusel jalge ees on madu, kurjakuulutava mustriga. Ma ikka jätkuvalt usun, et neil kurjakuulutava mustriga elukatel on mingi otsetee teadvusesse. Ja tõepoolest seal ta oli kerratõmbunult ohtlik ots välja turritamas ning keel õhust mida tahes mürgihambaväärilist limpsimas.

Sain siis kenasti turvaliselt pidama, keegi ei teinud ründeliigutust ja keegi ei karelnud ka kiljudes ringi. Ilus kohtumine. Tegin hoopis pildid ja järeldused. Paraku valvsus kipub ikka ununema.

10.07.2012

Käisin pärastlõunal metsaretkel nö orhideesid otsimas. Tegemist on puutüvedel kasvavate orhideedega, mida võib tihti leida värskemate murdunud puude pealt, hoidsin sellise kraami suhtes silmad lahti ja loomulikult ka kõige huvipakkuva suhtes. Täna kohtasin (tõenäoliselt) esmakordselt pruune kaputsiine, vähemasti ei ole neid varem nii korralikult näinud, et liiki määrata. Ka halvad pildid ei jäänud tegemata.

Kui olin juba päris kaugel metsas hakkas sadam tugevat vihma, lõbu. Väljatulek oli päris robustne: vanu metsaradu ummistav võsa vajub märjana kuidagi veel tihedamaks ning seetõttu on lõikavad ja torkavad taimed tavalisest agressiivsemad, ühe okkalise ronitaimega õnnestus lõhestada sõrmeots nagu ahjuviiner. Vähemasti sääsed pesi see vihm õhust. 

Pärast mõnekümneminutilist ligunemist hakkas suisa külm, mistõttu kui murdsin lõpuks võsast välja tee peale tõmbasin seljakoti rihmad tihedalt kokku ja sörkisin. Soe tuli.

09.08.2012

Olukord verdimevate putukatega on eskaleerunud üpris koledaks. Eile, kui korjasin taimi, oli korraga kallal nii palju parme, et mulle näis, et olen õppinud mõistma nende keelt. Seal on küll ainult üks fraas: ‘fssssszzz’ vms, mis tähendab vabalt tõlgituna ‘tere tulemast põrgusse’.

Vahva on ka see, et kui mullaste kätega parme ja sääski eemale peksta on kõik rõivad ja nägu, kael, juuksed jne peagi väga räpased. Suht tülgastav.

Täna õhtuks ei olnud meil ka enam sääseküünalt. Saabus vastus küsimusele, kui effektiivsed need küünlad sääkede peletamises õigupoolest on - vägagi. Klassikaline kaotatu hindamise lugu.

Seoses kogu selle räpasuse ning jubedate parasiitidega saabus täna ka arusaamine, et hind on liiga kõrge, olevikus. 

Õnneks tuleb peagi nädalavahetus - saab minna paatima ja mis kõik, niiet kokkuvõttes ja eriti hiljem meenutades võib kõik olla okei. Distants võimaldab mängida varjunditega, sitta võib ironiseerida saiaks…

P. läks koos oma abikaasa ning emaga õhtuks ära, ning me pidime koerad ööseks kinni püüdma. Kohalike loomade Doki ja Princessiga ei ole probleeme, aga uus elukas Leon võib täna öösel oma võõraviha tõttu saada jaaguari kesköiseks snäkiks.

07.08.2012

Täna hommikul oli head õnne lindudega. Nägin üht suurtest tuukanitest (Ramphastos vitellinus, pr. keeles toucan ariel) väga ilusas valguses ning nii lähedalt, kui ilma puu otsa ronimata võimalik on, usun. Tegin palju pilte ja oli rõõm. Samas kohtasin ka üht kollase kõhuesisega keskmise suurusega papagoid, tema ei näidanud end nii lahkesti kui tuukanid, kuid valgus oli kaunis ning osaliselt puuvõrast paistvana sai ta ka üles võetud, jällegi trofee mitte fotona.

Tööülesandeid on järelejäänud aja kohta kuidagi palju, samas mul ei ole ka midagi selle vastu, et töö ajal reaalselt tööd teha, kui aga keegi mu puhkepäevade kallale läheb tekkib vahel isu teda matsheetega kasvatada, uuh veidi räige, ütleme et ma mõtlesin seda mingis ülekantud tähenduses, mhmh.

Tänane huvitav projekt oli pisikese ketassaega suure murdunud puu toeks oleva üpris jämeda osa saagimine, lõbus. Ketassaega selle pärast, et puidus olevad mardikavastsed kardavad mootorsae kasutamisega kaasnevat bensiini- ja õlireostust ja toeks olevat osa selle pärast, et selles oli palju mardikavastsete uuristatud käike. Närisin ketassaega veidi, kuid lõplikult võtsin puu läbi matsheetega, sest see tundus veidi turvalisem - parem asend; olin valmis kiiremini eemale hüppama jne. Kui kogu see surmalõks raginaga kokku kukkus, minu poolt niivõrd-kuivõrd kontrollituna, tegi P. ‘ah’ ja ‘oh’, kuid selle peale, kui ma kohale jõudes ning tema seletusi soovitava puu osa kohta kuulates esimese asjana ütlesin, et ‘this isn’t really safe’, ei leidnud aset mingit olulist restrategiseerimist.

05.08.2012

Nägin täna vihmametsa pehmete silmadega. Meeleolu oli teistsugune, võibolla selle pärast, et tundsin täna hommikul ärgates mingit veidrat nõrkust või siis oli lihtsalt midagi õhus. Viimastel päevadel tõesti on siin-seal tunda midagi roosilõhna sarnast, ma ei tea, milline taim seda emiteerib, kuid olen tema anonüümsusest hoolimata talle tänulik. Näiteks väsinuna ning higisena mäest üles kõmpides tekitab selle lõhna pilve sattumine geograafiast sõltumatu kohale jõudmise tunde: see ongi see, ma olen siin. 

Üü-hüü, kaspole.

Igaljuhul käisin täna pikemal matkal metsas, mis oli üks neist asjadest, mida revisiteerimisplaan sisaldas. Võib maalida sellesse kasti linnukese.

Läksin üht väikest jõge mööda alla, kuni jõudsin 7m kõrgusele merepinnast, kus vääris jõgi juba oma nime ning hiljem kaarti uurides selgus, et nimi telle ka antud on - Crique Forca.

Linnulennul oli matka kaugeim punkt Lodge’ist vaid veidi üle 4 km, kuid minu liikumine ei sarnane väga sellele, ‘kuidas vares lendab’. Mets seal madalamal oli kõndimiseks päris mõnus, veidi hõredam ja läbipaistvam; puud pisut madalamad ja alustaimestik hajus. Palju oli jõe kallastel näha tapiirijälgi, kuid see elukas on pigem öise eluviisiga ning ka väga kartlik, niiet jälgede nägemisest näost-näkku kohtumiseni on pikk tee ja ma päris täpselt ei kujuta ette, kuidas seda teed peaks käima. Korraks kaalusin ‘fotolõksu’ paigaldamist, kuid ma ei raatsi oma kaamerat ööseks metsa jätta, ilmastiku pärast ja kuna selle võivad leida ka peale sattuvad jahimehed.

Fauna esindajatest kohtasin süvametsas vaid kalkunisarnast Marail’i, kes tegi ka häält, niiet sain aru, et lind kes varahommikuti meie maja lähedal räuskab on justnimelt tema. Vahva kui mingid otsad niiviisi kokku saavad. 

Tagasiteel märkasin kullakaevanduse tee ääres cassique vert’i (prantsuskeelsed nimed…) kolooniat, mis jääks päris kenasti õhtupäikese alla, sattusin sinna keskpäeval, kuid tegin sellest hoolimata mõned pildid, koledad.

Kuigi mäkke tõustes, kui pöörded korraks nö üles tulid, läks enesetunne päris heaks, tuli hommikune letargia pärast söömist tagasi ning veetsin pärastlõuna põhiosas hamac’is p.roth’i lugedes.

04.08.2012

Täna oli plaanis minna Gabrieli ojale paatima (sest ma ei ole kindel, kas nimetada neid kajakkideks või kanuudeks, aer on nagu kajakil, paat ise on nagu ‘pealistutav kajak’ aga nemad seal nimetavad neid ‘canoe’-deks), kuid ei olnud saadaval ühtki vaba alust. Õnnestus siiski registreeruda järgmiseks pühapäevaks. Oli veidi keelebarjääri, aga lõpuks õnnestus vastastikuselt mõista ka selliseid keerulisemaid mõtteid nagu tõusu ja mõõna ajaline sobitamine ülesvoolu sõidu ajaks.

Kuna plaan ‘A’ kukkus läbi, sai käidud linnas. Ostsin endale hamac’i ja ei jõua ära oodata, et saaks hakata sellega ringi magama.

Lõunaks said linnaga seonduvad himud rahuldatud ning sõitsime Remire’sse. Käisin Remire mäel, mis kunagi pettumust ei valmista. Täna küll laisikuid, selle mäe nö vapiloomi, ei näinud, kuid selle puudujäägi kompenseerisid väikesed ahvid (tamarinid ja saimiri’d) ning kaks iguaani. Õnnestus saada ka mõned väga head pildid, kuigi veidi jäi ka tunne, et mõned olukorrad oleksid võimaldanud ka rohkemat, neid ei saanud lõpuni realiseeritud nö.  Aga see on elu, kaspole, siis kui õnn on oma töö teinud võtavad  teatepulga üle oskused ning lõplik resultaat sõltub sellest, mida nemad teatepulgaga peale hakkavad.

03.08.2012

Oravad on viimastel päevadel väga nähtavad. Ka täna hommikul lasin nende öiselt suurtesse pupillidesse mõned välgud. Vist juba mainisin nende naljakat turtsumise, vilistamise ja aevastamise sarnast häälitsust, igatahes on see jätkuvalt lõbus.

Uus tööprojekt on äärmiselt demotiveeriv. Ja see natuke ärritab mind, et ma üldse huvitun sellest mis nö. tööd ma siin teen, sest see on ju igaljuhul midagi äärmiselt algelist ja tobedat, alati, aga antud juhul närib hinge vist kõige rohkem see, et tegevus näib olevat mõttetu. Asi ei olegi vist ‘tööeetikas, lihtsalt minu tööaja raiskamine on mulle solvav.  Istutan üht maapinnal, eelistatavalt kivisel,  roomavana kasvavat taime, kuid koht, mille F, selleks on valinud ei oma ühtki selle taime looduslikele kasvukohtadele iseloomulikku tunnust: liiga vähe varju ning maa on liiga ‘hea’, mis tähendab, et paari aasta pärast on see kaetud paksu rohuga ja huvipakkuvat taime ei ole näha kusagil. Ühtlasi on see taim väga levinud ning looduslikud kasvukohad on tihti nii rikkalikud, et tundub äärmiselt vähe tõenäoline, et isegi sobivate tingimustega istandus oleks efektiivsuse seisukohalt põhjendatud. Saan aru, et selle praeguse rajatise eesmärk on põhiliselt näha välja nagu istandus, aga ka selle eesmärgi täitumise uskumine nõuab minu jaoks püüdmatut kogust naiivset optimismi.

Õhtul pimedas käisin jalutuskäigul Lodge’i läheduses mööda teid. Ühes suures lombis olid nagu alati kohal Bufo marinus’ ed (aaga?) ning täna väikese kirsina koogi peal ka üks siugkonnaline (selline jäsemeteta vees elav amfiib). Sain mõned sellised pildid, kus B. marinus ja see siugkonnaline olid päris üksteise kõrval. Häid konni mahub ühte tiiki palju. Haa.

02.08.2012

Väsimus on kallal. Kaks päeva järjest olen käinud mäest alla tööl, nö. Tegelikult tegemas midagi väga tühist, aga kuna liikumine käib jala ning kogu kraami tuleb tassida seljas oli tegemist väsitava üritusega. Eile käisin ja võtsin matsheetega maha 6 puud diameetritega 20...35 cm. Näib, et on olemas mingi kriitiline piir, millest suurema diameetriga puu matsheetega maha võtmiseks kuluv vaev suureneb hüppeliselt. See piir on kusagil 25...30 cm vahel. 20 cm-ne puu tuleb maha alla 5 minutiga, kuid kõige suurema ümber närisin nagu kobras umbes 20 minutit. Kuna käed ei ole sellise värgiga päris harjunud kaotas neljas sõrm pisut nahka.

Puid oli vaja langetada selleks, et nende tüvedesse saaksid elama asuda mingite mardikate vastsed. Kõigilt puudelt oli vaja võtta ka materjali herbaariumi tegemiseks ning siis see mäes üles tassida (tegemist on lopsakate puudega). Ning kuna kaks puud jäid liaane pidi ümbritsevasse metsa rippuma pidin minema tagasi, et nad sealt alla aidata. Kuna käsi oli juba kannatanud ning seetõttu ei olnud isu veel mingit ennustamatut arvu puid matheetega maha raiuda otsustasin, et kergem on tassida mootorsaagi. Täna hommikul siis sidusingi sae seljakoti külge ja matkasin temaga mäest alla ja tagasi, kokku ca 10 km. Ühe puu maa peale toomisel moodustus päris arvestatav lagendik, teise puhul oli vaja läbi saagida ainult üks tugisammas. Ühe puu saagimisel hakkas tema tüvest välja valguma suuri 4cm-pikkusi sipelgaid. Lõpetasin lõike kiiruga ja taganesin. Hammustusi õnnestus vältida, seega ei oska arvata, kas nendest tuleneva valu suurus oleks korreleerunud sipelgate keha suurusega.

Põnevpõnev.

On olnud ka mõned kohtumised loomadega. 

Eile hommikul orav, kes sai teataval määral ka pildile. Jalutasin varahommikul, kui kuulsin krõbinat ning nägingi oravat üpris lähedal, pop-up välgu haardekauguses Cecropia tüvel.

Täna hommikusel jalutuskäigul hakkas silma rütmiline liikumine ühe puu ladvas päris Lodge’i lähedal. Esmalt arvasin, et tegemist võiks olla mingi rähniga, kuid läbi optika vaadates oli selge, et see oli end monotoonselt sügav kolmvarvaslaisik. Täiesti üllatav kiirus hügieenitoimingutes tema poolt. Jälgisin mõnda aega, kuidas ta järjest erinevaid keha osi sügab, tegin pilte ja võtsin ka veidi videot. Kutsusin vaatama ka U., kes oli juba üles ärganud ning sõi hommikust. Ma ei ole gi varem Kaw mäel elusat kolmvarvaslaisikut näinud, kuid kindlasti ei tulene see nende vähesest arvukusest siin vaid lihtsalt piiratud nähtavusest. Ka täna oli see, et teda üldse märkasin lihtsalt õnnelik juhus. Laisik sattus olema hõredas kohas, veerand tundi hiljem oli ta juba kadunud puuvõra läbipaistmatusse rohelisse rüppe.

31.07.2012

Tööpäevad on päris tihedad, aga nädalavahetused, õhtud ja hommikud jäävad ikkagi mulle, seega on vist kõik OK, see oligi kokkulepe. 

P. rääkis, et plaan on hakata vastu võtma rohkem turiste, ning pakkuma ekskursioone metsa jne, väga suurepärane plaan mu meelest, eriti siin töötavatele noortele, ma usun. Turistidega metsas müttamine ei ole kindlasti ebameeldiv töö. Ja materjali vaatamiseks ning elamusteks siin metsas kindlasti on, on vaja vaid kedagi, kes inimesed kohale viiks ja näitaks. Ma ei tea, kas selline Keegi saab olema.

30.07.2012

Varahommik oli udune ja õhus oli üldiselt kuidagi ‘teistsugune’ tunne. Juba kohvi juues (ca kell 6 am) kuulsin aarade kraaksumist, ning nägin neid ka puulatvade taga kuuekesi mööda lendamas. Meenus üks pärastlõuna, vist eelmisest nädalast. kui metsas hõljus ringi vihmajärgen paks udu ning elukad olid ka kuidagi tavalisest nähtavamad ja kuuldavamad.

Viimastel hommikutel on hakanud päris meie maja lähedal kraaksuma või kaagutama (kuidagi kalkunilikult) mingi lind. Ma usun, et seda häält võib teha marail, aga kuigi kindel ei ole.

Kui kuulsin hommikusel jalutuskäigul aarade kraaksumist, mis tundus tulevat ühest punktist, proovisin välja peilida nende asukoha. Õnnelikul kombel see ka õnnestus ja oli isegi vaba nähtavus puuvõras istuvale kahele aarale. Tegin ka pilte, millel väärtus fotodena  küll puudub nagu ikka, sest oli hämar ja udune, kuid minu jaoks väga väärtuslikud trofeed. Jäin päris pikalt neid võsa varjust passima lootes, et ehk murrab hommikune päike millalgi läbi uduloori ning näitab ka aarade värve, kuid seda ei olnud kohe üldse juhtumas. Piltidelt võib siiski näha, et aarad on sinise ja punasekirjud, aga õlgadel ja turjal oleva laigu värv jääb veidi selgusetuks. Ara macao’l on see laik kollane, Ara chloroptera’l nagu nimi ütleb roheline.

Hommikul sai veel korjatud veidi taimi ‘G.’ Ning siis sõitsime koos P.-ga, kes on midagi F.-i assistendi taolist, linna, et pakkida kokku taime ‘C.’ lehed ning saata kraam Prantsusmaale. 

Vestlesime reisimisest, P. rääkis, et oma oma abikaasaga reisinud palju Kesk-Ameerikas ning Lõuna-Ameerika nö rohelisemas (ekvatoriaalses, ülemises) osas ning soovitas reisisihtkohana Kolumbiat, kui mul peaks kunagi olema tahtmist ja võimalus Lõuna-Ameerikat edasiselt eksploreerida. Kui mainisin Costa Rica’t mille kohta olin ühelt ameeriklaselt häid muljeid kuulnud, ütles P. et nad olid abikaasaga ela käinud ja tõsiselt pettunud: liigselt kommertslik disneylandi-värk, looduskaitse nime all igasuguse jama korraldamine ning ei mingit kohalikku kultuuri (muusikat, toitu ega muud).

Kui tõstatasin teema Cayenne’i lennujaama nimemuutusest (varem oli Rochambeu, nüüd Felix Eboue), oli tema reaktsioon suures plaanis: ‘’pff, jah jälle teevad nad siin mingit jama…’’ Felix Eboue on keegi mustanahaline härra, kes oli, mulle näib, üks juhtfiguure orjuse kaotamise juures Guajaanas ning kelle auks on suur monument Cayenne’is palmide väljakul, seega igati relevantne kohalik sümbol minu meelest. Tundub ka igati kohane, et domineerivalt mustanahaline elanikkond, kelle jaoks kindlasti orjusesse ja eriti selle kaotamise puutuv on oluline osa ajaloost ja võibolla ka identiteedist, saab oma sümbolitena kasutada nö endi seast tõusnud kangelasi või liidreid. Miks peaks Cayenne’i lennujaam kandma mingi prantslasest prefekti (või kes iganes oli Rochambeu) nime; Tallinna lennujaam ei ole ju ka Stalini nimeline, tõsi Eesti ei ole ka enam NSVL-i poolt okupeeritud ja tõsi see on üpris halb võrdlus, aga ikkagi.

P. argument selle nimemuutuse vastu oli ‘suur’ kulu rahvusvaheliste lennujaamakoodide muutmisele (60 000 eurot, kui mäletan õigesti) ning see, et F. Eboue ei olnud eriliselt puhas tegelane - olevat omanud ka ise orje. Paratamatult saab ju orjuse vastu võidelda ajal, mil orjus eksisteerib, ning sellisel ajal on väga tõenäoline, et inimene, kel on piisavalt võimu ja võimalusi, et üldse mingeid protsesse algatada või mõjutada omab ise orje. Näib mulle nii. Lincoln ja mis kõik eks. 

Mõlemad argumendid näivad veidi otsitud ning hõredad. Aga nii selle nimemuutuse kui ka P. suhtumise taga on mingi must-valge konflikt Guajaanas. P. ütles, et vagetel on raske siin töötada ja äri teha, koheldakse halvasti ning kõik on keerulisem. Ja seda olen ka ise märganud, et ka täiesti informaalsetes olukordades, tänaval vms, on tunda teatavat vaenulikkust. Ja see, et kuigi mul ei ole pigmenti ei ole mu vanavanemad kunagi sundinud ühtki vägivaldselt Aafrikast kohale toodud inimest oma aiamaad kaevama, ei huvita kedagi. 

Üldiselt ma arvan, et see vaenulikkus ning praegune nö valgete diskrimineerimie on kuhjaga väljateenitud. Samas vaen ei saa sünnitada midagi head…

Ka rääkis P. et mõned kohalikud poliitikad ratsutavad selle vaenu õhutamise seljas ning lõikavad sellelt ka arvestatavat populaarsust. Mulle ei ole eriti sümpaatne prantslaste üleolev suhtumine, et nende ‘ratsionalsed’ argumendid on paremad kui kohalike ‘emotsionaalsed’ argumendid. Väide, et kui Guajaana iseseisvuks saabuks kaos, korrumpeerunud banaanivabariik vaesuse ning kodusõdadega kõlab tõenäoliselt, aga ei anna minu arvates alust igasugusest kohalikust poliitilisest sisendist ülebuldooserdada. Täieliku keskvalitsuse domineerimise ning iseseisvuse vahel on ju veel päris palju astmeid. Pean ütlema, et ma ei ole kursis poliitikaga Guajaanas ega Guajaana suunas. Need on lihtslat muljed, mis põhinevad inimeste suust kuuldul.

P. muuseas ei ole prantslanna vaid pärit hoopis kolumbiast, aga selgelt näeb neid asju läbi prantslase silmade, mulle näib.

29.07.2012

Pühapäev. Varahommikul asusin väikesele matkale mäest alla. Mõned kohtumised väikeste loomadega ka olid (aguuti, ja keegi kes puges õõnsa puutüve sisse ning taskulambi valgusvihu peale üldsegi plehku pani), kuid ei midagi väga suurepärast. 

Pärastlõuna oli vihmane ja mõtlik. Panustasin aega lugemisse ning kuhjunud toorfailide (fotode) ilmutamisse. 

Kui ilm selgines oli veel siiski aega väikeseks jalutuskäiguks, kohtusin ühe seni nägemata liblikaga ning leidsin ühe kuivanud puu, mille ladvas istuvad kambakesi Amazon-papagoid (sellised rohelised ja väiksemat sorti). Sellele puule on täitsa vaba vaade, kuid mitte eriti lähedalt.

Kohale on jõudnud uusi inimesi. P. oma abikaasaga ning emaga. Tema emast C-st saab uus majapidajanna ning P. ise on F. äraolekul tema ‘asendaja maa peal’, kui väljenduda ketserlikult. 

28.07.2012

Üritasin täna tõsta oma valmisolekut kohtumisteks aaradega. Tegin ‘harjutusi’, et kaamera palge tõstes oleks kaadri keskel huvipakkuv objekt, selles osas oli isegi teatavad progressi, aparaat on saamas keha osaks nagu reket tennisemängijale vms. Ühtlasi hoian nüüd seadistused püsivalt ‘’aaravalmiduses’’: särikompensatsioon + 1 samm; AF punkti valik automaatne, ning AF continous. (oi kui pagana põnev eks). Igatahes oli täna ka peaproov, kui üle tee lendasid tuukanid, õnnestus tabada neid päris mitu korda kvaliteediga, mis on enamvähem nii hea kui see selliste tingimuste puhul olla saab. Võibolla peaks veel harjutama savitaldrikutega, millele on värvilised suled külge kleebitud.

Hommikupoolikul korraldas F. meid kullakaevanduse laagrisse taimi korjama. Korjamine ise käis kiirelt ning valutult, kuid U. näib matkamisest jällegi rivist väljas olevat.

Pärastlõunal tegn nostalgilise oja-mööda-alla-matka. Kuigi väikesemad ojad on praegu täiesti kuivad, ei näi sademete hulk suurte ojade veerohkust nii vahetult mõjutavat, see püsib läbi aasta (ja aastate) stabiilsemana. Aga see oja oli isegi vahvam kui mäletasin: järjest suured kivirahnud, kaljud ning kosed basseinidega; palju ronimisrõõmu ja silmailu.

Leidsin ‘loodusliku drenaazhiaugu, kust ühe basseini nurgas voolas keerisena alla päris oluline osa oja kogu voolu mahust, ning suure kilpkonnakilbi, mis lehkas veel veidi raipeselt. Võtsin siiski kaasa ühe soomuse, mis oli karbi pinnalt lahti koorunud. Kodumaale kaasa seda siiski võtta ei saa, sest selgroogsed suveniirid ei ole lubatud (usun) ning ta on ka veidike rõve.

Meenusid ka mõned kohtumised loomadega. 

Hommikusel jalutuskäigul sattusin mängivate oravate keskele. Oravad ajasid üksteist taga, hüppasid puult-puule, aegajalt kukkusid üksteise külge klammerdunult pallina alla ning krabasid siis poolel teel maapinnale mõnest oksast. Pööraselt ülemeelikus tujus olid nad, arvult võis neid olla ca 5 või veel mõni. Kuna kell oli alles 7 am ning metsa all seega veel hämaram kui päeval sain kogu mürglist ainult väga halbu pilte, umbes selliseid, millel tavaliselt nähakse tulnukaid või lumeinimesi.

Õhtul, kui suure tee pealt ‘aarajahilt’ koju tulin oli juba päris pime. Avastasin Lodge’i viivalt nö teelt väikese mao. Lähemalt uurides oli näha, et tal olid mustal taustal punased ja valkjad vöödid. Madu oli väga rahulik ja mitteagressiivne, seega sain võrdlemisi rahulikult teha fotosid, tema poolest vähemalt. Siiski kui ma temaga seal parasjagu aega veetsin tuli linnast autoga U. ning tema järel veel üks turistide auto. Seega pidin selle meeldiva kohtamise katkestama. Tegin veel viimased pildid ning ajasin pisikese mao oksaga ‘silitades’ teeäärsesse võssa, et mu selja taha kogunenud konvoi teda kruusa ei trambiks. 

27.07.2012

Kui täna õhtusel jalutuskäigul käkkisin ära järjekordse võimaluse madalt üle lendavad aarad pildile tabada kulus päris palju aega, et mällu jäädvustuv versioon sellest loost ümber kirjutada nii, et see oleks ikkagi positiivne sündmus. Sest ärrituse ja frustratsioonipuhang oli sel hetkel plahvatuslik, aga peagi tuli arusaam või mõte selle absurdsusest, sest mis võiks olla maagilisem kui pööraselt värviliste aarade ülelend õhtuses magusas valguses. 

Samas tunne oli ning mõte tuli ja sundis olema enda suhtes silmakirjalik...

Võibolla on mul lihtsalt aarade ‘püüdmisest’ kujunenud sundmõte, kuna näen neid üpris tihti, aga alati on olnud linnud liiga kiired, laskesektor liiga kitsas (piiratud puudest) ning fokusseerimine liialt aeglane ja tegevus liiga käpardlik. Tänane võimaluse aken võis väldata 3...4 sekundit. Puu otsas istuva aara pildist ma isegi ei unista, see oleks küll võimalik Salut saartel, kus aias istuva kodundunud aarad, kuid see ei omaks minu jaoks mingit väärtust, mingit väärtust mis oleks suurem kui pildil õue peal tuhnivast kanast.

Peaks kuidagi autosugesteerima end pöörama rohkem tähelepanu koostööaltimatele objektidele. Oleks emotsionaalselt tasuvam võibolla, stabiilsem, kuigi samas, hindan pigem amplituudi.

Ennelõunal korjasime taimi. Pärastlõuna otsustasin kasutada ‘Orkestrikoopasse’ viiva raja värskendamiseks, kuna viimati, kui sinna ööse läksin kulus väga palju tiirutamist ning aega 2 tundi. Päevaseks liikumiseks ei olegi raja säilitamine kuigi oluline, sest alati on võimalik liikuda ümber takistuste ilma suunda käest kaotamata, kuid öösel on tihedas võpsikus suuna säilitamine raskem ning igasugune abi teretulnud.

Arusaamatu põhjusel võtsin kaasa ainult pooliku veepudeli ning joogipoolis lõppes juba kogu selle rajamise algusjärgus. Otsustasin aga siiski asja lõpuni teha, pusserdasin päris mitu tundi ümber langenud puude pundarde ning koduteel oli juba samm küllaltki pehme ning varbad kippusid puujuurte taha takerduma. Algul lootsin saada joovivett juurde koopasuudmes langevalt pisikesest kosest, kuid see oli täna täiesti kuiv. Ehk ongi parem, et see potentsiaalselt mingeid hirmsaid guanopisikuid sisaldav kraam joomata jäi. 

Koopas kiusasin veidi ka üht ripsämblikku, kuid tal ei olnud täna isu toidukarpi ronida.

26.07.2012

Crique gabriel ja Lac ‘’ ?’’ (mingi järv, selle jõe lõpus, mis peaks olema hea koht hiidsaarmatega kohtumiseks).

Turistid F. ja W. plaanisid minna sõpradega kajakkima ning kutsusid mind kaasa. Läksime kolme paadiga: kaks kahekohalist süsta ning üks kolmekohaline kanuu, kus olime W. ja mina aerudega ning üks vanem proua reisijana. Kuna Gabrieli jõgi on võrdlemisi kiirevooluline oli ülesminek ajastatud tõusu alguseks, et vastassuunas pealetulev tõusuvesi, mis veidi aeglustab voolu oleks abiks. Tänu sellele ei olnudki vool oluliselt kiire, või oli ainult vähestes kitsamates kohtades, kus õnnestus paat siiski ajutiste energilisemate aerutusspurtide abil üles suruda. Algul oli meie paatkonnal veidi raskusi tempos püsimisega, mis tulenesid põhiliselt tüürimisprobleemidest ja liigselt sinusoidaalsest trajektorist. Algul istus W. taga, üritasin ees tüürimisele kaasa aidata, kuid see nõuab väga metsikut rahmeldamist ega ole ka siis kuigi efektiivne. Pärast mõningast oma frustratsioonitaluvuse venitamist ning ka üpris olulist julguse kogumist ( ma ei tea, miks sellised asjad on mu jaoks rasked) tõstatasin ettepaneku vahetada positsioonid. Tegimegi väikesed manöövrid mudasel jõekaldal mangroovide vahel, asusin tüürimehepositsioonile ning edasi kulges sõit ladusamalt. Kõik prantslased peale W. suitsetasid pidevalt erinevat sorti ürte. 

Jõgi oli väga ilus ning täpselt see, mis tuleb silme ette, kui mõelda Amazonia peale, ikooniline. Mingil hetkel muutusid kaldad madalamaks ning ümbrus hakkas sarnanema Kaw soole. Ja peab ütlema, et kui mitte tähele panna kauguses olevaid kõrgeid palmipuid ning mitte liialt süveneda taimede välimuse detailidesse, siis nägi see märgala välja vägagi nagu varasuvine Emajõe Suursoo

Hiidsaarmaid me kahjuks sel korral ei näinud. Küll aga nägime palju erinevaid linde, keda ma siin olen harjunud ka ise nimetama pigem nende prantsuskeelsete nimedega (urubu, jacana, tyran…), oli ka üks nii värvilisuselt kui ka tegutsemisviisilt jäälinnule sarnanev lind.

Suur raisakull urubu tegi meie peakohal madalaid ringe, sattusime vist tema pesa või vähemalt selle palmi, mille otsas ta armastab istuda, lähedale. Sain mõned pildid, millel raisakull mahub vaevu kaadrisse. Teda võib taevas tiirutamas märgata sageli, kuid nii lähedalt ei ole ma teda varem näinud.

Osa veeteest kulges mööda kitsast oja läbi püsivalt üleujutatud metsa. Jällegi väga lahe oma ikoonilisuses: madalas vees laiade plankjuurtega ning tugijuurtega puud, mille okstel oli paksult epifüüte.

Selles metsas nägime ka kolmvarvaslaisikut, kel oli poeg kõhu peal.

Tagasitee oli allavoolu ning nüüd muutis voolu veelgi kiiremaks see, et käes oli mõõn. Libisesime ainult tüürides mööda jõge alla, kohtades kus jõesäng oli kitsas lausa kiiresti. Kuna aerudega laamendamist ei olnud oli sõit väga sujuv ja vaikne, meeleolu oli ‘tres tranquille’

Hea päev - üks linnuke unistuste ankeedile.

25.07.2012

Täna hommikul ei läinud ma jalutuskäigule, vaid jäin raamatut lugedes võrkkiike vedelema oodates sündmust, mida arvasin täna juhtuvat. Pärast paari tundi sugenesid kahtlused, ning järele uurides selgus, et sündmus on plaanis hoopis homme. Probleemid nädalapäevade nimedega erinevates keeltes ja käesolevat kuupäeva ei mäleta ma kunagi. Kahju raisatud ajast, samas pole ammu võtud aega rahulikult lugemisse süveneda.

Kui selgus oli saabunud läksin kullakaevanduse lähedale korjama taime G. Korilusõnne täna olulisel määral ei olnud. Ka ei olnud tee peal ühtki sisalikku neelavat madu, puumat ega möiraahvi. Kasinus.

Päraslõunal helistas ülemus F. ning teatas, et meie nö tööauto on remonditöökojas korda saanud ning võiksime selle ära tuua. Tegime. Nüüd saab ka U. autot juhtida. Ta justkui küsis selleks minu luba, millest ma väga aru ei saanud ning vastasin üldjoontes, et kui F. on teda varem sellega usaldanud, siis ilmselt võib ning et mind olulisel määral ei huvita kuna ma ei ole ei tema ülemus ega tema eest vastutav.

Jätkuvalt üritasin ka kommunikeerida ideed isiklikust vastutusest, millega auto juhtimise puhul on samuti nagu kõndimisel jalgade ette vaatamisega. Kui hooletus toob õnnetuse, saab tagajärgede valu eest süüdistada vaid iseend.

24.07.2012

Kogusime veidi lisaks taime C. ning täesti enneolematu (!) koguse taime G.

Ühtlasi leidsin metsast lühikese matsheete, mis nägi välja täitsa uus ning oli väga terav. Võtsin trofeeks. See on tõepoolest nii lühike, et teda on reaalne ka niisama metsas matkates kaasas kanda.

Iga kord, kui lähen taimi kuivatisse viima on B. lapsed (kuivati on B. hoovis) õuepeal vastas, et anda mulle võtmed ja uudistavad siis, millega ma tegelen ning on puha ‘’bonjour!’’; ‘’mercy!’’ ja ‘’au revoir!’’, see on päris vahva.

Täna oli ühe muidu päris vahva situatsiooni juures pisut fotograafilist ebaõnne. Hommikusel jalutuskäigul nägin ühe õie juures metallikrohelist mesilast, keerasin ette makroobjektiivi ning otsisin välja välgu, kui kuulsin kraaksumist - tulemas oli aarade ülelend. Lasin nende pihta mõned kaadrid makroobjektiiviga, sest aarad on minu mõttemaailmas üldiselt neil päevil hõivanud Püha Graali positsiooni. Aga seekord oli kahjuks veidi nagu oleksin sirutanud käe püha graali järele ning siis selle sisu (veini, vere?) endale särgile ajanud. 

Kui aarad olid puude taha kadunud oli ka mesilane oma eluga edasi liikunud, pääsenud. 

23.07.2012

Taimede korjamine. Ühe taime puhul on nüüd vajalik kogus olemas, võibolla kogume veel veidi, et asi oleks kindel niiöelda.

Veidi sai ka meisterdatud: tegime tünnidele, millesse hakkame koguma mardikavastseid sisaldavat puitu, võrguga kaetud õhuaugud. 

Turist F. rääkis, et nad kavatsevad koos W.-ga minna Regina lähedale ühele ‘inselbergile’, nagu see nimi saksa keelt kõnelevatele inimestele võib öelda, on tegemist keset metsa saarena paikneva kaljuse mäega, kuid Regina piirkonnas olevat praegu suhteliselt sõjaolukord. Mingi brasiillasest ninamehega (nimi?) raskelt relvastatud röövlijõuk, mis käib mööda kullakaevandusi ning röövib neist kulda olevat viimasel ajal Regina kandis rünnanud kohalikke (üht kalurit) ning ka prantsuse sõjaväelasi. Nüüd olevat Regina tänavad tihedalt täis automaatrelvadega sandarme (gendarmerie). See ‘sõjaolukord’ seletab ka eilehommikust Gendarmerie kopteri madallendu Kaw mäe kohal - W. arvab, et see on nö jõudemonstratsioon metsröövlitele. Igaljuhul pidavat nii Maroni kui Oyapocki jõel  kurjategijaid ootama erinevate riikide (Suriname ja Brasiilia siis) sõjaväelased ning jõuk on justkui isoleeritud, üle jääb vaid metsas redutada ning väikeseid jõgesid mööda lähikonda terroriseerida.

Ka rääkis F., et Võõrleegionil ei ole lubatud rahu ajal Prantsusmaa territooriumil (sh ka DOM-id) pauku teha, huvitav, aga ilmselt on selle reegli idee vältida võõramaalastest oskuslite sõjameeste poolste riigipööret vms, ma kujutan ette. Siiski, on P. Guajaana territooriumil ka Prantsusmaa nö tava-väeosi…

Naljatasime, et selle olukorra lahendaks suurepäraselt napalm. Või napalm ja agent orange, nagu Vietnamis.

Täna teevad F. ja W. mingite sõpraega tee ääres valguspüüki, oma varustusega, lähen ka ilmselt korraks kiibitsema.

22.07.2012

Pühapäev. Varahommikul asusin teele coq-de-roche’i ‘observatooriumi’ suunas. Tee ääres leidsin üpis hea koha koolibri’de vaatlemiseks. Pööraste punastega õitega ronitaim oli matnud pea erve põõsa ning tema õite vahel askeldas suuremapoolne helepruun koolibri. Valgust veel väga palju ei olnud, kuid see ei takistanud siiski mõningate klõpsude tegemist, plaanisin tagasi tulles selles paigas pikemalt aega veeta, kuid siis kõndisin sellest märkamata mööda. Coq-de-roche’e ei näinud ega ka kuulnud, ka oli taevas pilvine, niiet foto mõttes ei oleks midagi suurepärast niiehknaa juhtuma saanud. Tagasiteel kohtasin metsa vahel inimesi lastega, kes rääkisid ka pisut inglise keelt. Kui läksime lahkku ning hakkasin edasi liikuma, küsisid nad veel, kust ma pärit olen. See on see eksootiline punane ‘’habe’’, ma usun, ütlesin, et Eestist ning nad soovisid mulle teretulemast Guajaanasse. Põnev. Teel koju tagasi tegin kõrvalepõike ka ühele väikesele metsateele, seal sõitsid mulle vastu kolm jahimeest vana pirukaloguga püsitorud akendest välja turritamas. Tervitasime. Nad näisid olevat üpris rõõmsad, võimalik et piruka kongis olev suur prügikott sisaldas endas mingit nende haavlitest läbi puuritud rümpa.

Lõuna ajal kulmineerus jama, mis on olnud kerkimas juba mitu päeva. U. ütles, et vee pumpamiseks kasutatav generaator ei tööta. Mõtlesin, et paha lugu küll, aga veel on siiski võimalik võtta pumpade käitamiseks voolu teiselt, suuremalt, generaatorilt. Panin selle käima, ning pärast korralikku turtsumist ning paksu suitsu emiteerimist suri see välja. Lõpuks sai pusle kokku: generaatorid annavad ükshaaval tõrkeid ning miks ma ei tundnud selle ‘bensiini’ lõhna, mille U. tanklas võimalike variantide seast välja valis. Peas plahvatas räigete roppuste laviin! Vana hea bensiinimootori diisliga jootmise teema. Tuli hakata tegelema tagajärgedega. Valasin diisli masinate kütusepaakidest välja, ning loputasin need ning ka kütusetorustiku läbi bensiiniga. Ka bensiini leidmine oli üpris tüsilik, mingeid varusid ei ole, kuid teatav kogus õnnestus välja valada katkiste generaatorite kütusepaakidest.

Väiksem generaator läks pärast robustset bensiiniga ‘’läbiujutamist’’ käima, algul köhides ning sinist suitsu välja ajades. Lasin tal mõnda aega töötada kinnise õhuklapiga, et võimalikult palju bensiini peale lasta (ma usun, et see võiks nii toimida, aga ei tea) ning pärast seda tõmbasin gaasihoovast ning lasin masinal kõrgetel pööretel töötada niiakaua, kuni suits muutus ‘puhtaks’. Edasi töötas ta kenasti, tegi tavalist häält ning jõudis nagu ennegi käitada korraga kahte veepumpa. Seega lugesin ta tervistunuks, ilmselt küll on kusagil klappide ja jumalteabmille sees veel diislitahma, aga loodan, et see põleb sealt välja ega hakka edaspidi pahandusi põhjustama.

Suure generaatori puhul lähenesin asjale põhjalikumalt. Kõigepealt ujutasin silindrilt ohtralt bensiiniga üle, lootes, et see lahustab lahti kõikvõimalikku tahma ja jääke. Paari tunni pärast võtsin küünla välja (kola seast õnnestus leida koguni küünlavõti!) ning nühkisin kaltsuga selle otsa pealt tahma maha. Esialgu ei õnnestunud masinat käima tõmmata (tal on ka akult töötav startermootor, kuid eelistasin selle jääta nö tagavaravariandiks), kuid kui vajutasin sõrmega gaasihoovastiku põhja käivitus masin valju möirgega kohe järgmise tõmbe tagajärjel. Peaaegu minut paksu sinist suitsu, mis siis tasapisi selgeks läks. Lasin ka sellel masinal veidi töötada kinnise õhuklapiga, et rohke bensiiniga mootorist kõikvõimalikku saasta välja uhuda ning ‘gaasitasin’ seejärel veidi aega kõrgetel pööretel.

Igaljuhul olin ma väga pissed off kogu selle nõmeda loo peale. Kõige rohkem häiris mind see, et ma ise ei jaganud asja õigel hetkel lahti. Kui vedelik ei lõhna nagu bensiin, siis peaks siiski alati kaaluma varianti, et ehk ta ei olegi bensiin, ei maksa esmaselt kohe eeldada, et lahti on midagi lõhnatajuga. 

Jah, Kallmanni sündroom jms on siiski vist oluliselt haruldasem kui rumalad eksimused.

Pärastlõunal tahtsin minna ühe koopa juurde. Teel sinna kohtasin õite peal kiiresti lendavat metalliksiniste tiibadega liblikat, kes meenutas väga kodumaist pääsusaba ning hiljem selgub, et jagas ka sama perekonnanime - Papillo. Entomoturist F. ütles, et see on mingi Papillo liigi emane, üpris haruldane leid ning oli väga pettunud, et see püüdmata jäi. Rääkisin talle siiski, kus liblikat nägin ning võibolla läheb ta sinna homme luusima, kuid lootused teda seal uuesti kohata ei ole kuigi kõrged. Pildile selle liblika siiski sain, justkui, ta liikus väga kiiresti ning isegi säriajaga 1/500 sekundit on mõne pildi peal tiivad laiali määrdunud. Nagu koolibri.

Olin jõudnud juba päris sügavale metsa paarisaja meetri kaugusele koopast, kui algas tugev torm. Veel pool tundi varme oli olnud päikeseline ja palav, siis aga läks metsaalune väga pimedaks, hakkas sadama raskete piiskadega tihedat vihma, ning tuul muutus hooti väga tugevaks. Pakkisin kaamera seljakotti ning tõmbasin sellele vihmakatte peale ning kaalusin, kas minna edasi või tagasi, kui järsku murdus lähedal puu, tüvi murdus 2...3 m kõrguselt ning puu hakkas langema, jooksin veidi ka, kuit ta kukkus minu asukohast üpris kaugelt mööda, võibolla isegi mitte samasse veerandisse. Selle järgelt muutus otsus Lodge’i tagasi pöörduda kuidagi ilmsemaks. Panin selga ka keebi ning hakkasin mööda vanu võssakasvanud radu metsast välja kõndima. Vihmasadu jätkus ning metsaradadel voolas kohati üle hüppeliigese ulatav vesi, aga sellest ei olnud eriti midagi, kuna saapad on juba harjunud märjad olema, see on nende vaikimisi seinund, võiks öelda.

Õhtul lendas terrassi ümber roheliselt helendav putukas.

21.07.2012

Sündmusterohke päev, mida võib ilmselt vaba päeva puhul pidada positiivseks.

Hommikul pisut enne seitset, kui valgust hakkas juba tasapisi ilmuma asusin teele kullakaevanduse laagri suunas. Tänaseks oli plaanis seal veidike ahve varitseda ning kõndida läbi ‘Grand Tour’ (meie juurest alla kullakaevanduse laagrisse ning sealt metsarada pidi üles Camp Caiman’i lähedale, kokku osutus selle ringi pikkuseks 15 km).

Päev algas suurepäraselt: kohtusin möiraahviga (Alouatta seniculus, kreooli keeles Baboun). Olin just jõudmas kullakaevanduse laagri lähedale, kui kuulsin puulatvades ragistamist, üles vaadates nägin suurt helepruuni või ehk lausa oranzhi ahvi. Mõistagi ta eemaldus, kuid mitte väga kiiresti ja jooksis mingil hetkel päris minu peakohalt üle, ning jäi veidi kaugemal oksale istuma ja roojas, avaldades sellega võibolla poolehoidu minu ning sellise meeliülendava varahommikuse kohtumise suhtes. Jooksi edasi-tagasi üritades leida läbipaistvaid kohti meie vahele jäävas lopsakas roheluses, samas kui tema muudkui liikus edasi. Koostöö oli suboptimaalne. Siiski iga kord, kui sain ta nö kirbule spray-and-pray’isin ni kuidas kaamera mälupuhver jõudis vastu võtta ning lõpuks lahkusin olukorrast mõnede failidega, millel on äratuntavalt näha möiraahv. Fotodena neil küll mingit väärtust ei ole, kuid kohtumine on jäädvustatud mälestuseks ja ‘trofeeks’. Ja arvestades olusid: hommik, minimaalne valgustus, vaatenurk alt üles vastu heledat taevast, kiiresti liikuv möiraahv. olen tulemusega vähemalt rahul. Ja selle kohtumise üle üldiselt suisa rõõmus!

Jõudnud kullakaevandusse, otsutasin oodata, et ahvid tuleksid hommikul nende puude otsa, kus neid eelmisel nädalal taimekorjamisretke ajal nägime. Ootasin ja pildistasin linde. Mõne aja pärast kuulsingi puuvõrades piisavalt tugevat raginat, et pidada seda märgiks ahvide tegutsmiseks. Otsustasin ronida kullakaevanduse ‘restorani’-hoone katusele, et saavutada parem vaatenurk, see aga osutus väga valeks taktikaks: mõned katuseplekid paindusid jalge all, ning tõid kuuldavale valjud painutatava plekitahvli karjed, mis ilmselt kartlikele ahvidele kuigi kutsuvalt ei mõju. Jäin siiski veidikeseks katusele passima. Korraga tundsin ärritust ninas, tundsin, et koh tuleb aevastus, üritasin seda alla suruda, aga see tegi vist asja hoopis hullemaks, sest aevastus tuli välja erakordselt vägivaldsena ning kajas mitu korda ümbritsevate roheliste müüride vahel edasi-tagasi nagu püssipauk. Sellega oli ahvivaritsemine üpris veenvalt lõpetatud. Veidi aega veetsin siiski veel kullakaevanduse laagris süües küpsiseid ning seitates puuvrasid juhuks kõi kõigest hoolimata on mõnel elukal jultumust kogu selle räuskamise peale end näidata. 

Hiljem nägin teeraja peal huvitavaid suure rohelise oa moodi puuvilju, mis olid keskelt poolitunud ning millede poolte vahelt kasvasid välja väikesed puukesed. Mõne suurema puu puhul võis näha seda ‘uba’ tüve küljes 10 cm kõrgusel maapinnast. Hirmuspõnev jaa.

Veetsin ka päris pikalt aega jahtides üht Pepsist (suur herilane), kes tiirutas mu ümber, kuid ei tahtnud kuidagi maanduda.

Jalutuskäigu lõpuks hakkasid väsimus ning tühi kõht end juba meelde tuletama.

Kui jõudsin tagasi Lodge’i selgus, et mu noor kolleeg ei olnud saanud hommikul linna sõita, kuna teda ei usaldata uhke Dusteri rooli. Otsustasime siis sõita linna pärastlõunal. 

Enne kui saime lahkuda kerkis aga situatsioon ühe maoga, kes oli pugenud pererahva sahvrisse, pikk (ca 180 cm-ne) elukas. Kogu see lugu kujunes lõpuks väga nõmedaks.

Esmapilgul paistis ta selline ‘pigem mitteohtlik’ madu, aga see muidugi ei tähenda, et võib ettevaatuse mürgihammaste ees päris kõrvale heita. Aga kui uurisin teda lambivalgel lähemalt nägin ta ninal kahte valge põhjaga auku, nagu nö termoorganid lõgismadulastel. Ja selle pärast ning ka kuna ta liputas saba pidasingi teda lõgismadulaseks, seega ohtlikult mürgiseks, mis hiljem osutus muidugi valeks arusaamaks. Kuid ma arvasin, et need lohud on küllaltki spetsiifiline määramistunnus (võimalik, et need olid ka hoopis ninasõõrmed, maeitea, pildil on nägu ilusti näha…) ja ka entomoturist F. ütles seda madu nähes esimese asjana, et temaa selle maoga ei mängiks. 

Asusimegi koos F-ga siis seda elukat püüdma. Kola täis sahvris kükitades üks ühe teine teise sügavkülmiku otsas. Üritasin panna talle silmust kaela, sest F. käis sellise idee välja. Kuid sellega oli igavesti palju pusimist ning esialgu vähe edu. Mingil hetkel tõstis madu meile üllatuseks end päris pikalt püsti ning hakkas ronima külmkapi peale. Kui palju elevust see küll tekitas, aga tekitas ka juba mõrad minu määramisse. Ronivaid lõgismadulasi on siin minu tead vaid üks - Bothrops bilineatus - ning ta on pisike ja roheline. Korraga oli madu kadunud, me ei suutnud teda enam näha ei külmkappide ega riiulite all. Hakkasime ettevaatlikult sahvrist kraami välja tassima, et ta mistahes võimalikust peidukohast üles leida. Tirisime keppidega riiulist kola alla jne. Peagi tekkis üldine arvamus, et madu on ilmselt lae ja seinte vaheliste väikeste aukude kaudu pagenud ja peaks hakkama otsima kogu majast, kuid siis üsna varsti leidsin ta ühe riiuli nurgast kerratõmbunult üles. Selleks ajaks ei tahtnud enam keegi nalja teha. F. oli juba enne öelnud, et peame mao ära tapma ning nüüd olin nõus ka mina: ‘fine, we have to kill it’. Vajutasin puuhargi talle kaela peale, et F. saaks tal siis matsheetega kontrollitud olukorras pea maha lüüa, kuid madu tegi end kuidagi uskumatult peenikeseks ning libises läbi seina ning hargi vahele jääva kitsa ruumi vabaks, teise nurka. Proovisin teha veel ühe katse silmusega, õnnestuski silus maole kaela ajada, kuid ka läbi selle suutis ta veidi edasi pugeda, ning kui nööri tihedamalt pingule tõmbasin, siis see katkes . Täielik pask, liiga ‘benny hill’ liiga ohtlikus olukorras (potentsiaalselt). Lõpuks jäi madu nurka asendis, kus F.-l õnnestus lüüa teda matsheetega pähe, siis tõmbasin ta kepiga sealt välja lagedale ning lõpp sai vormistatud veenvate surmahoopidega matsheetega. Siis teda lähemalt uurides, ütles F., et tegemist on ‘chasseur’-iga, nö jahimeesmadu siis, mittemürgine - ‘a kind snake’ ütles ta. Liiki ma ei oska öelda, kuid pildi alusel võib olla määratav, usun, et ta on mingitlaadi roninastik.

Kahju, oleksin eelistanud ta elusalt tünni saada ning kuhugi kaugele ära viia, aga olukord eskaleerus kuidagi kontrolli alt välja, kohati tekkis nö peresünnituse fenomen - asjalisi oli ümber liiga palju, ning madu oli ka liiga tugev ja kiire. Crap.

Pärast kogu seda jama sõitsime siiski linna. U. läks internetti ning mina jalutasin ringi ja käisin vanal sadamakail. Oli tõus ning sadamakail palju kalureid. Ühed mehed olid just tõmmanud välja suure rai, kellel küll saba oli juba maha raiutud (see saba on vist veidi ohtlik), aga tegin ikkagi pilti, eksootiline elukas. Kai ääres mangroovis nägi nak ühte rohust rippuvat pesa ehitavat väikest kollast lindu, oli ilus ja huvitav.

Kui sõitsime tagasi mäkke oli juba pime ning kohtasime teel kahte madu, ühest tegin ka pilte, kuid teine lasi jalga, aga sellest hoolimata õnnestus meil tema ümber korraldada enne seda ebamõistlik potentsiaalselt ohtlik olukord.

20.07.2012

Juba varajasel ennelõunal muutus taevas pahaendeliselt tumesiniseks ning otsustasime õuel presendi peal kuivavad lehed kokku korjata. Ja vaevalt 5  minutit pärast seda hakkaski tõepoolest sadama.

Vot see on meteoroloogia.

Tegelikult küll on siinsed peagi saabuva vihma märgid väga ilmselged, tuntavad suisa ‘üdiga’, ei tarvitse isegi silmi avada…

Võtan siinseid sõite tehes ikka hääletajaid peale, kuid nad ei ole midagi oluliselt huvitavat rääkinud, nii et ei saa öelda, et see oleks mind kohalikule ‘vaimule’ lähendanud, kohavaimule. 

19.07.2012

Panin tänasest alates äratuskella 15 minutit varasemaks, et oleks aega rahulikult hommikut süüa, enne kui lähen hommikusele tööeelsele jalutuskäigule. Eelmise ärkamise ajaga olin juba niivõrd harjunud, et ärkasin enamasti ise umbes minut enne, kui arvuti piiksuma hakkas. Unehügieen on siin küll pioneerilikult ideaalne ja seda on ka tunda. Õhtul tuleb uni kiirelt ning läheb hommikul ära ilma vaidlemata. Täna aga ärkasin veerand tundi varasemavägivaldse piiksumise peale ning olin üpris unesegane. Võimalik, et seetõttu leidis aset ka üks veider seik. Tulin vannitoast hambaid pesemast, ning tundsin, et soki küljes on midagi, tundus nagu takjas või mingi haakiv rohi. Kui vaatasin jalga nägin aga soki külge klammerduvat gekot. Tegin jalaga viskava liigutuse ning geko maandus seinale. Ka gekod maanduvad alati jalgadele, isegi vertikaalsetele pindadele.

Hommikul jalutasin mööda suurt teed, kus on palju rohkem nähtavust ning ka lagedat taevast ülelendavate lindude nägemiseks (metsatee on nüüdseks üpriski tihedalt võssa sulgunud). Osutus päris heaks mõtteks, nägin linde.

Kuna hommikul näis taevas veidi pilvine, otsustasime täna mitte päikese käes kuivatamist vajavat kraami korjata ning marssisime hoopiski alla kaevanduse laagrisse, mille hoovilt F. palus meil ühe põõsa osi koguda. Kõlas üpris kahtlase ja riskantse plaanina, arvestades, et viimastel päevadel on mehed sinna tööle sõitnud. Täna aga ei näinud me kohapeal kedagi, kuigi rohi oli hiljuti ära niidetud, ning selles osas röövile takistusi ei olnud. Küll aga osutusid need taimed väga armetuteks - kuivanuteks. Seetõttu ei õnnestunud koguda vajalikku kogust lehti ega õisi. Ka oli keskpäevane päike kõrvetavalt kuum, oluliselt enam kui siin mäe otsas ning tekitas päikesepistetunde.

Igal juhul mõjus see retk tööjõule suhteliselt hävitavalt.

Siiski, ei jäänud olemata ka iga metsaskäigu puhul võimalikud vahvad kohtumised loomadega. Nägin paarikümne meetri kauguselt ning sain äratuntavalt pildile aguti ja kohtusin ka tee peal sisalikku jahtiva röövlinnuga, kes paraku küll oli väga kiire ja suutis fookuse maha raputada, kuid oli kõigest hoolimata värviline ja huvitav.

Pärastlõunal üritasime valmistade ette anumaid, millesse hakkame koguma mardikavastseid sisaldavat puitu, kuid osutus, et oleks vaja veel mingeid vahendeid, materjale. Kuna seega ei tundunud enam mõtet alustada sel pärastlõunal mingeid järgnevaid töiseid projekte, läksin jalutama.

Millegi pärast ei tunne ma bensiini lõhna, see on üpris veider ja tülikas. Õhtupimeduses kadus vool nii meie kui turistide majades. Panin kiirelt generaatori elektrisüsteemi laadima, kuid masin köhis ja turtsus - töötas veel vaid ‘aurude’ peal. Hakkasin kanistrist bensiini juurde valama, kuid millegi pärast tekkis kahtlus, kas see ikkagi on bensiin, ei teagi kas värvi või tundmata lõhna pärast. Igaljuhul nuuskisin seda kanistrit lõpuks vist rohkem kui oleks olnud mulle hea ning kuna kahtlus oli juba sügavale juurdunud pidin võrdluseks otsima ka ühe diislikanistri, et ka seda nuuskida.  Toskikomaania! Aga lõhnatundmine oli ikkagi kusagil ära. Lõpuks otsustasin, et on üpris vähetõenäoline, et sellesse kanistrisse on kuidagi sattunud mingi muu vedelik kui bensiin, ning tegin juba äärmiselt hädiselt köhivale masinale kiire infusiooni ‘tundmatut’ vedelikku sisaldavast anumast, mis osutuski elupäästvaks, ehk vedelik osutus bensiiniks. Veider lugu…

Veider lugu on ka see, et keegi ei ole mu nö kolleegile teinud selgeks siinse elektri- ja veesüsteemi hingeelu. Pidasin seda iseenesestmõistetavaks. Aga olen nüüd siis üritanud asja essentsi talle edasi anda, sest ma ei viitsi ka pidevalt mingeid kriise lahendada.