12.07.2012

Teine päev järjest ülekümnekilomeetrise matkaga, nii võib varsti päris heasse vormi saada. Täna sai kõnnitud 11,7 km, käisin Iamgold’i laagris. Leidsin päris mitu rikkalikku Geophila kasvukohta ning katkusin taime üles ja toppisin kotti, pärast oli suur rõõm neid mäest üles 250 m kõrgemale meie laagrisse tassida. Samas, siin lähedal ma neid nii lopsakalt vohamas leidnud ei ole, niiet matk alla tasub end ära küll.

Kullakaevanudse laagris nägin tamarine. Mitte küll eriti lähedalt ega ilusas valguses, kuid mõned korrad nende auks katikut siiski kergitasin.

Ühes kohas, kus vedeles maas mingeid piskiesi kollaseid puuvilju oli liikvel palju Morphosid ( M. achilles?), ning aeg-ajalt jäid nad puulehtedele istuma laiali sirutatud tiibadega, mis on nende puhul võrdlemisi haruldane käitumine. Mõistagi sai tehtud ülesvõtteid

Teel tagasi mäkke oli jälle üpris väsinud ja kuidagi hajusa meelega. Leidis aset kohtumine kaitseinglitega. (Kasutan sellist veidrat esoterilist väljendit, kuna loen hetkel P. Coleho ‘Valküüre’. See on pisut veider, et üldiselt ma leian, et Coleho on üks võrdlemisi piinlik nähtus, see kuidas ta on kõige üle nii kohutavalt diip ja paatos voolab pidevalt üle lehekülje servade, aga samas, kui hakata lugema ning taluda mingi piirini, siis ta nagu võidab poolehoiu ja tõmbab sisse sellesse maailma, vähemalt niikauaks, kuni sulgen raamatu, aga ka siis, kui on vaja genereerida mingit metafoori ohulähedase olukorra kirjeldamiseks. Igaljuhul kõndisin peaaegu otsa maole, sealjuures säärasele mürgist sorti maole, B. atrox ma usun. Trampisin mäest üles, ning märkasin tema hoiatavalt värisevat saba alles pooleteise meetri kauguselt. Erinevalt mõnedest teistest lõgismadulastest tema saba häält ei tee, kuid seda endast märku andmiseks liputamise kommet näivad nad jagavat. Õnneks oli tal aga suu täis, täpsemalt oli sinna rammitud juba 1/3 sisalikust, kes oli umbes poole lühem kui madu ise, kui oluliselt jämedam, mistõttu ei jätkunud tal minu jaoks vabasid mürgihambaid. Ilmselt muidugi kui ta ei oleks parasjagu olnud hõivatud selle vaevalise kugistamisega oleks ta minu lähenemist tajudes pagenud, mitte jäänud sinna pealeastumist ootama. Igaljuhul selle neelamisakti pealtvaatamine on küllaltki haruldane ja õnnelik juhus, ma usun. Olin igaljuhul igavesti elevil ning tegin mõistagi ka mõned pildid ning võtsin üles ka veidi videot. Kogu neelamist siiski ei viistsinud vaadata, kuna hakkas vihma sadama ja oli üpris väsinud ja näljane. Nüüd veidi kahetsen seda küll. 

Eilee, kui sorteerisime roosaga hallitanud kanatoidupakist välja värskena säilinud graanuleid, märkasin, et ta ütleb paljude asjade kohta, et Aafrikas on nii või tehakse naa. Mis värk on sellega, võibolla ta on kunagi seal elanud vms, või siis vaadanud telerit.

Igaljuhul antud hetkel rääkis ta sellest, et Aafrikas ei toideta kanu graanulitega, vaid nad otsivad ise endale ussikesi, mida nad muidugi võiksid teha ka siin, tegelikult. Aga võibolla aitavad graanulid neil rohkem mune välja punnitada