03.07.2012

Zen ja seljakoti pakkimise kunst.

Tasakaal on kõik, kaspole. Näiteks lennuki kõhualla mineva ning salongi kaasa tuleva koti pakkimise puhul. Esemete massid, väärtused, ligitõmbavus varganägudest lennujaamatöötajatele ( ei võrdu sugugi väärtusega!), ulatus, mil määral nad suudavad taluda väärkohtlemist sellel kadalipul, mida nimetatakse eufemistlikult ‘pagasitranspordiks’ ning lubatavus vastavalt pardale või sellesse alumisse konkusse moodustavad võrrandi, mille vastuseks peaks olema kaks optimaalselt komplekteeritud ühikut legaalset pagasit massidega 20 ja 8 kg...

Ja kui pöörasest võrrandilahendamisest üles keerutatud tolm kord settib, jääb vaid küsimus, kui pikalt võib heietada millestki niivõrd triviaalsest ja igavast…

Pean veel siiski lisama komplimendid oma suurepärasele 70-liitrisele ferrino seljakotile. Ta on küll juba vana ja veits trööbatud ning mitmed lukutripid ja rihmaklambrid on teel olevikku juba ammu püssi põõsasse visanud, kui tema kõige suurepärasem omadus paistab jäävatki ajahambale üle jõu käivaks. Nimelt näib, et mida iganes ma temasse ka ei pakiks kaalub ta lõpuks ikkagi 20 +/- 1 kg. Ja see on lihtsalt maagiline, ma leian.

Muuseas, raamatut, mille pihta sai vihjatud, ei ole ma lugenud, aga ta on ‘tarvis teha’-nimekirjas