lend pariis-cayenne oli pikk (väga). 8-midagi tundi kui minna detailidesse. piisavalt pikk, et süüa, lugeda läbi ajaleht, vaadata filmi ning lõpuks, kuna lend endiselt kestab jääda oma mõtete küüsi. lennukis ründas jällegi väikekodanlane minus - ründas küsides mida paganat ma õigupoolest olen siin praegu tegemas, õnneks aga ‘hipi’ minus oli selleks hetkeks juba loonud niivõrd pöördumatu olukorra, et väikekodanlasel jäi üle ainult istuda rahulikult oma tihedas lennukitoolis ja leppida. leppimine peaks ju olema väikekodanlase a ja o, kes veel peale tema peaks tabama ära hetke kui on aeg hakata tegema limonaadi. no siis ta istuski seal ja suri jällegi natuke seest või jäi veidikeseks tukkuma. kes teab/mine võta kinni.
lennukis rääkisin kaasreisijaga. selgus, et kogu maailm leiab, et pikad ja blondid inimesed laekuvad neile külla rootsist. pagana läbinägelikud tainad
tunne cayenne’i saabudes sarnanes ootuspäraselt tunnetega, mis mind varem on tabanud sisenemisel ujulasse, loomaaia troopikamajja, kodusesse kasvuhoonesse keskpäeval vmt tõepoolest on soe ja niiske, kergelt nagu üsasisene tunne, võiks ju öelda.
loodusest niipalju, et tõesti kõik pidevalt ja üheaegselt kasvab, õitseb, viljub ja mädaneb; lokkab ülevoolav viljakus. niiet kohe meenusid ‘homo faber’is’’ olnud kirjeldused ekvatoriaalsest loodusest, kuid minu jaoks erinevalt tolle teose peateglasest Kestaoligi’st on säärane pulbitsev elusus pigem sümpaatne mitte eemaletõukav.
minu nö töö siin on endiselt mõnevõrra mõistatuslik, täna olin näiteks händimänn. iseäralikult lõbus oli tegelikult kombineerida kuuride all vedelevast kraamist (prügist nagu üldjoontes) kombineerida tibudele uut elektrisüsteemi. polegi nagu kunagi varem ühtegi kokkukeeratud traatidega seadet 220 V-sesse pistikusse pistnud, alalhoiukeskus seljaaju või piklikaju piirkonnas on varem nende mängude voltaazhi alati piiranud 4,5 voldiga. ootamatult aga kõik toimis ja tibukesed saavad nüüd lõbutseda särava pirni ümber. ülevoolav rõõm oma käte viljast :D ekstaole...
üldiselt aga näib, et tööjõud mobiliseeritakse sellele rindele kus hetkel rohkem nö laskmist on: kord on tule all taimed, siis aga hoopiski putukad või tibud ning aegajal tuleb tegeleda ka viienda kolonni - termiitidega. millised sõjametafoorid, no tõepoolest - olen nõukogude lastekirjanik :O
nähtud seni: turskeid prussakaid (see blatella, kes ei ole germanica); sajajalgset, kes on nii pikk, et jalaruumiga pole üldse mingit küsimust; punast lindu ja suuri värvilisi liblikaid, eks on liialt kiired saamaks jäädvustatudminule omases kunstfotograafia formaadis :P; vannitoakonna, -gekot, ja köögikonna.
ahjaa - ujulatunnet süvendab veel seegi, et kohalikku vett saab juua vaid klooritabletistatult. näib, et vett tuleb hoolega kloreerida, sest muidu koolera kipub tulema...
pilte saanud ka juba tehtud:
Pane palun tähele, kas su füsioloogia kohaneb kahe nädalaga vastavalt uuele temperatuurile ja õhuniiskusele nagu Gaytoni õpik lubab? Indikaatoriks saab antud tingimustes olla ainult enesetunne. Aga anna siis vaatlustulemustest teada.
VastaKustutaAhjaa. Loodetavasti ei pea sa seal kooleravoodeid meisterdama hakkama. Aga seltskond tundub olevat sümpaatne. Köögikonn on kindlasti meeldiv vestluskaaslane õhtute veetmiseks.
VastaKustutamul on hea meel, et sa veel elus ikka oled ja mul on hea meel nende tibude üle, kes tänu sulle valgust naudivad ja nukra näoga konna üle, kes uue sõbra leidis:)
VastaKustuta