Kuna täna jäi vaba päev ära,siis toimus see eile, reedel. Käisime pealinnas Cayenne’is. Oli eksootiline ja lõunamaine, ootuspäraselt, siiski mitte nii räpane nagu üldiselt selle regiooni (ladin eksole) linnad, nad räägivad.. Linnas, aga eriti turul olnud melu oli sama pealetükkivalt intensiivne nagu kõik muu siin. Lettide kaupa erinevaid puuvilju, paljud neist mulle tundmatud; ehk kunagi nähtud botaaniakaaias: kuid rubriigis ‘’toit’’ varem mitte figureerinud liigid. Sarnaselt nagu Eestis suured toidupoed ventileerivad oma köögiaurud otse tänavale, reklaam nö eksole, teeb siin kalaturg - kogu ümbrus lõhnab nagu surnud kala - kutsub ostma. Kes jõuakski vahetpidamata hõikuda ‘’kala!ostke kala!värske kala...’’. Lõunamaa mees on tabanud ära, et Kalalõhn kui meedium on ju tasuta käes ja rakendanud ta reklaamiree ette. Tegelikult muidugi ei ole ma kindel, kas kalaturu ‘aura’ oli taotluslik või lihtsalt paratamatu, aga avaldas lihtsalt muljet..
Sõime hiinarestoranis, oli odav/täitev.
Oli mõõn, sadamakai ääres mudaloikudes solberdasid tiibadega kalad. Olid ka sõbralikud kohalikud noormehed, kes arvasid meid pärinevat inglismaalt; nende miimika oli ääretult manööverdamisvõimeline - näiteks jahmatusevarju, mis tekkis nende nöole, kui ütlesime ‘’estonia’’, suutsid nad silmapilkselt muuta ‘ahjaa-teame-ikka’-ilmeks. Viisakas on mitte põhjustada inimestele liigseid komplekse nende kodumaa väiksuse pärast, siin prantsuse guajaanas nad seda vist teavad, sest no tõesti - kus pagana kohas on prantsuse guajaana?!...
Veel seoses kodumaa ja temaga seonduvaga - siin väga paljud inimesed kannavad kaelas väärismetallist p. guajaana kontuuri või kuidas nüüd öelda. väga popp
Ametlikud kanalid hoiatavad piirkonnas aset leidva dengue’i palaviku eest. Mul aga on õnneks kaasas Merck Manual (18th ed.), millega toimetada sääskedele kätte (või üldiselt kehatüve piirkonda) nende imemiskatsega väljateenitud palk. Scientia potentia est! (Oh yeah!!)
Tee lähimast külast Rourast siia meie hütistikku on väga kurviline ja kõrgustevahe-rikas. See muudab sõidu täiesti nauditavaks, samas aga on nad siin autode osas veidi umbusklikud ning eelistavad nende mitte mäsaks sõitmist. Aga isegi nö mõistlikuse piires liigeldes võib koguda piisavalt kiirendusjõude kõigis võimalikes suundades.
Täna siis algas võitlus inimene vs loodus. Areenil mina, matsheete, mingi kogus ekvatoriaalset vihmametsa koos kõige juurdekuuluvaga. Kõike erapooliku kohtunikuna pealt vaatamas päike, kes tegutseb pigem selles suunas, et mina ja matsheete jääksime külmana (soojana!) metsa alla vedelema, et dzungel saaks teha meid omaks, konverteerida veel mõneks lisameetriks tolle kõige suurema puu tipus. Oleks au, poleks paha.
Matsheetest siis. Meie esimene kohtumini leidis aset eile ekvaatori lähedal. Tema eelmine peremees - külapoehiinlane - andis ta mulle üle mõistliku 10 euro eest. Tema eelmised peremehed polnud talle aga teragi õpetanud puidulõikamise saladusi - tegemist oli nüri instrumendiga. Ja see siin ei ole mingi ‘’skalpell-on-nüri’’-lugu. Matsheete näol oli alguses tegemist lausa niivõrd tömbi esemega, et kui ta esimese kasutuskorra käigus puu pealt mulle vastu säärt põrkas, siis ei olnud see isegi olulisel määral häiriv, tuvastatavatest tagajärgesdest rääkimata. Olen nüüd üritanud talle vaheldumisi viili ja luisu abil neid seni tundmatuid saladusi õpetada, alguses edutumalt, kuid hiljem juba teatava tagsisidega puu mahavõtmiseks kuluvate hoopide arvu osas.
Muidugi ka võsalõikuri see osa, mis kinnitub matsheete käepidemele tahab ilmselt kohanemist, et omandada nö ergonoomilisem käik.
Aga kõigest hoolimata võsa muudkui langeb.
Kui soovida nüüd olla hirmus dramaatiline, siis võiks ju mõelda, et ma ei ole ju sugugi eemaldunud tarbimiskultuurist ega üldse kogu sellest Maa silmapussitamise üritusest, vaid lihtsalt liikunud rindejoonele lähemale. Nüüd, vähemalt lähipäevil, olen mina see mees, kes tekitab emfüseemi ‘’maakera kopsudes’’ - vehib higist läikides ‘tera’riistaga talle endale tundmatute taimede suunas jättes nad surnult või surevana maha vedelema. Kui Michael J oleks veel elus, siis ta laulaks ‘’a-haa-aaa-a-a-a’’, langeks põlvili ja tõstaks käed taeva poole...(vt ka ‘’earth song’’)
Aga tõesti - tarvitseb siis nüüd olla nii dramaatiline?!
Käidud läheduses asuva Patawa joa (kaskaadi) juures suplemas ja nautimas visuaali. Kohas oli midagi eedeniaialikku, siiski looduse silmatorkav kontrollimatus (langenud puud, väänkasvud, juba varem kirjeldatud kõige samaaegne õitseng ja mädanemine) ei sobinud väga sellesse pilti. Aga seal muidugi ei olnud ka aednikku. Viimase lausega ma ei tahtnud sugugi öelda, et see oleks nagu jumalast mahajäetud paik ega midagi taolist. Jeesus armastab sind siiski.
Pimedus tuleb vara ja kiiresti ning toob endaga une.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar