Säratu algus tõbise mootorsaega. Täna hommikupoolikul lõpetasime peenema käsitööga oma ‘’langil’’. Võtsime maha viimased salapärase funktsiooniga võrkaiajupid. Järgmine etapp on veel mõnede veidi suuremate puude langetamine, saavutamaks suurema hulga valguse jõudmise maapinnale. Tegime täna sellega ka väikestviisi algust, prooviks nö. Sael näib olevat mingitlaadi tõrge. Igatahes puudub ta hääles algne reipus, esineb teatav laiskus pöörete üles kogumisel ning ärritavalt tihti ta lihtsalt viskab pillid nurka ja jääb suisa vait. Nõme subakuutne lugu. Kui ta üldse ei töötaks oleks vähemalt mingidki ideed, aga nüüd jääb vaid kurvalt vaadata teda nö verd köhimas. Ma muidugi olen ka mehhaanika osas võhiklikkusele kalduv indiviid, parandan kohati isegi jalgratast teibiga, kuid ka konsultatsioonivõimalused on ahtad siin. Kutsusin küll korduvalt Jeesus Kristust appi, kuid ta ignoreeris mind. Sama külmalt vastasid ka tema kolleegid allkorruselt ja muidugi ka inigenitaalid, neile muidugi ei saa ma abipalvele vastamata jätmist pahaks panna, sest pöördumine oli ka küllalt vulgaarne. Kui mõned puud olid köhiva sae kaasosalusel teise ilma toimetatud, tundus mõistlikum töönädalale joon alla tõmmata...
Täna kolisin. Moodustus ‘’eesti maja’’. Valmis talitlema ka saatkonnana - kui oled end joonud prantsuse guajaanasse, ja tunned, et keegi ei saa sind aidata, võid siiski ootamatult leida abi võsast. Oma uues toast leidsin ohtralt kola. Mõned asjad pidavat kuuluma hispaanlasele S.-le, teiste päritolust vaikib isegi folkloor. Näiteks oli üks suur valge plastmassist tünn, osaliselt täidetud tehnoloogiaga. Kaks kaamerat: LOMO ja Nikon D1H, üks välk ja GPS-seade. Mõistagi olin tünni sisaldise üle üllatunud, eriti kuna Nikoni näol on siiski tegemist omaaegse väga kalli ja professionaalse suunitlusega riistaga, ka GPS- seade oli funktsioneeriv, minu arusaamade järgi seega mitte ämbrisse kuuluv. Paraku aga kallis ja keeruline tehnoloogia kipub hävima, kui ta jätta lodusjõudude meelevalda. Ka 10ks aastaks välgu sisse jäetud patareid võivad külvata palju pahandust, põhiliselt rohelise löga näol. Välgu sain siiski veidikese alumiiniumfooliumi ja teibi abil taas tööle. Ka Nikon näitab vahelduva eduga oma ekraanidel erinevaid numbreid, kuid katikut tõstma ei õnnestunud teda siiski meelitada. Kurb ja frustreeriv, sest digifotopioneerina on ta mu meelest igati võluv ja säilitamist vääriv instrument. Proovin teda homme veel veidi puhastada ja siis uuele proovisõidule viia. Mu oma kaamera mõnikord ka keeldub pildistamast, kui ta on liialt rokane.
Ka fauna on mu uues kodus teistsugune. Näiteks puuduvad täielikult kahepaiksed. Gekosid on rohkem ja nad on silmatorkavalt proaktiivsemad oma arvukuse suurendamise osas.
Sai veedetud aega päikese käes, oli mõnus. Siin võib peaaegu tunda footonite poolt avaldatavat rõhku nahapinnal või vähemasti seda endale ette kujutada, kui on piisavalt kaua päikese käes vedeletud ja pea on saanud helde portsjoni sooja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar