Pühapäev.
Täna naases Frederic & pere puhkuselt Brasiiliast. Läksin neile lennujaama vastu ning kuna Matoury jäi peaaegu tee peale käisin ka kontoris ning ühendusin korraks internetti. Naeruväärne tegelikult, et tunnen vahel puudust internetiühendusest, sest enamasti ei ole niikuinii kedagi ‘’online’’ ja keegi ei kirjuta mulle. Viimane väide oli siiski veidi üledramatiseeritud, sõbrad siiski kirjutavad... Mitmuse kasutamine eelnevas lauses oli võibolla liialdus, aga eks igaüks ürita end huvitavamaks teha ja kuniks minu käes on sulg (klaviatuur) on see ka võimalik.
Kunagi varem kirjutasin, kuidas Florence’i autoga on veel lõbusam meie mägikoduteel sõita kui pirukaga, sest ta on särtsakam ja madalam jms. Mainitud on ka mittefunktsioneerivat spidomeetrit. Igatahes täna sündis sõidurõõmu, kiiruse intuitiivse hindamise ja kohati veerevatest kivikestest koosneva teekatte perverssest abielust piruett (spinn), sünnituse võttis vastu teie alandlik jutustaja. Arvasin, et olen liiklemas igati ohutult (hindasin kiirust umbes 80 km/h ümbrusesse), kui ühes kurvis läks järsku masina ahter libisema ning järgmisse kurvi läksin juba külg ees ja keereldes nagu mingi mõrvarlik vurr. Kaasliiklejaid õnneks kogu kiiresti hargnenud sündmustiku jooksul ei möödunud, nii et sain end taas õigesse suunda manööverdada. Õnneliku juhusena jäin täielikult tee peale, Tundsin end veidi lollina, jõin mõttes klaasi suhkruvett ja asusin taas teele. Siiski enne kontrollisin rehve, sest kahtlustasin, et asja taga võis olla purunenud kumm. Kuid kõik kummid olid pringid nagu vaja. Niisiis oli jällegi logisemas rooli ja juhiistme vaheline tihend. Kuna ka hiljem, veidi mõistlikuma sõidu juures, tegi ahter paar korda laiemaid kaari kui ma temalt ootasin, mõtlesin, et ehk on libeduse taga keskpäevases kuumuses pehmenenud teepind ja sellest tulenev kivikeste kergem liikumine. Varem ma vist ei olegi päris lõunasel ajal seda teed sõitnud. Igatahes see hüpotees kaitsku kilbina minu kui motoristi au, ta on küll väike, nõrguke ja auklik kilp, aga parema puudumisel üritan sellega kaitsta vähemalt oma ego tundlikemaid osi.
Frederic näis olevat väga rahul meie progressiga floora mõrvamise osas, võiks isegi öeldud, et ta oli üllatunud. Kena küll, võibolla ei tarvitsegi siis igapäevaselt homitsiidsetes mõõtmetes pingutada. Eks näis.
Järjest enam hakkab tõeks saama see mida ma veidike eeldasingi. Muutun, isegi veel rohkem kui kodumaal, eraklikuks friigiks kes ei julge inimesi kõnetada ega nendega rääkida. Varem olen pikema maal veedetud suvepuhkuse järel vahel tundnud, et ei suuda enam väga edukalt sotsiaalselt funktsioneerida või vähemalt mingit ebakindlust selles osas. Ja olukord siin on ju vägagi sarnane, räägin igapäevaselt kahe inimesega.
See teema on mul meelel millegi pärast, mis juhtus täna lennujaamas. Selguse huvides alustan algusest. Eelmisel nädalal, kui käisin külalistega coq de roche’i koobastes ekstreemronimas, kohtasime ka mingeid teisi rändureid, kes imestunult vaatasid, kuidas me neljakesi järsku august välja ronisime. Minu frentshid vadistasid teiste frentshidega erutunult, üksikute omadussõnade, zhestide ja kuulajate suursilmade ja ah-oh’ide alusel eeldan, et nende hiljutiste seikluste teemal. Mina vahetasin nendega vaid kehvasti hääldatud tervituse ja naeratused. Teised turistid olid puha erutunud ja kaalusid ka auku ronimist. Sel hetkel aga jätsime inim-/kehakeelselt hüvasti ning meie läksime ära. Igatahes olid nad täna lennujaamas, ilmselt puhkus läbi, ja kui ma kakerdasin lennujaamas frederic’i ja peret oodates ringi ning ekslesin ajalehekioskisse, tuli üks nende seast, noor naisterahvas, minu kõrvale ja justkui naeratas. Tahtsin öelda tere, ja lobiseda teemal, et kuidas nad siis oma guajaanareisiga rahule jäid etc, aga ma ei julgenud, sest mõtlesin, et see oleks võibolla creapy ja kuna ma praktiliselt ei mõista prantsuse keelt, oleks võinud tekkida kohmetu olukord. Niisiis põgenesin postkaartide juurde ning teesklesin veidi süvenenult nende uurimist ning imbusin siis sujuvalt kulissidesse tundes end idioodina.
Õnneks aga, see metsaelu, mis on osaliselt probleemi põhjuseks on sellele ka suurepäraseks lahenduseks. Kõik friigid peaksid elama metsas ja ajama end kiilaks, et nad näeksid välja nii rõvedalt retsidivistlikud, et nad isegi ei kaaluks võsast valguse kätte astumist. Nukitsamehe kollid püsisid ka kenasti metsas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar