Siinsete puude mootorsaagimisel tekkiv saepuru lõhnab pagana hästi, mõne liigi puhul isegi niivõrd hästi, et võiks panna pudelisse ning määrida näkku kui on aetud habet.
Võiks ju eeldada, et pärast viibimist parfümeeritud võsas on endalgi meeldiv lõhn küljes, aga kus sa sellega. Traagiline kui iseenda hais muutub eemaletõukavaks. Pääsu ju pole. Nagu see julmade laste mäng, mis seisneb kassi saba külge mingi koliseva sodi, näiteks joogipurkide, sidumises. Kuigi lõhna eest ära jooksmine on vist siiski veidi võimalikum kui heli eest pagemine, mis on tuldsülgavate mootorite abita vist suisa võimatu. Ja vaesel kiisul ei ole sellist tehnoloogiliselt arenenud abi mõistagi kusagilt võtta.
Leha eest päästab muidugi ka dush ja puhtad puhkehetekrõivad. Kuid eelmiste päevade hapnenud higi tööriietes saadab mind varjuna. Ja erinevalt varjust ei kahane mind ümbritsev sokiaura isegi mitte keskpäeval.
Ott! Ma loen ja naeran :D sa kirjutad hästi (Y). Jutust võib arvata, et kätetöö tekitab seekord ville su peopesal ning seejärel tuleb valutades maha :S, see on väheke sitt olukord, kui ausalt väljendada aga muus osas tundub, et oled elus :) ja on nii mõndagi, mida kogeda ja vaadata.
VastaKustuta