Veidi paraoiadest. Täna võsas lõhkusin ühe puu mahavõtmisekäigus ära sipelgapesa. Tundus vähemalt nii. Igatahes oli tulemuseks sipelgatepoolne ärritatus; mingite kümnete minutite jooksul sai mulle osaks rohkem sipelgahammustusi, kui seniste mingite kümnete aastate jooksul kokku. See olukord sünnitas minu pähe paranoia, et sipelgad märgistasid mu - nõristasid mu peale mingit feromoni - näitamaks, et see on see paha mees, kes lõhkus ära meie pesa. Need väikesed metsalised panid nö postkontori seinale minu näoga wanted-plakati. Kuigi antud olukorras olin postkontori seinaks mina ise, ja plakatiks miski vedelik, sipelgapiss öelgem. Tärganud paranoiataimekesele lisas veel väetist see, et ka mu koduhüti lähedal olid sipelgad kuidagi varasemast pealetükkivamad. Või siis ma mõtlesin selle välja...
Oh seda inimese aju.
Siiski (mulle teadaolevalt) vähemasti mesilaste puhul on selline alanud rünnakut üles puhuv positiivse tagasiside mehhanism, mille hoobadeks on miskid vihasus-feromoonid, täiesti toimiv.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar