En insane tourguide sil vouz plais!
Oli meeldiv hommikupoolik. Käisin turistidega Patawa kosel ja coq de roche’i elupaigas. Olid väga meeldivad inimesed, nooremapoolne paar Audrey ja Jean Cristophe ning mehe isa, vähemalt pool neist rääkis inglise keelt, oli värskendav rääkida uute inimestega. Patawa’lt tagasi tulles tegin vale pöörde ja kaldusime veidi õigelt rajalt kõrvale. Õnneks haistsin kala võrdlemisi vara ja läksime tagasi ning leidsime õige raja enne kui turistid oluliselt ärevaks muutusid. Coq de roche’i juures viisin nad ka karstikoobastesse. Lähenesime koopasuule läbi tiheda läbipõimunud dzhungli, ronisime üles ühest väikesest kosest ja siis kui seisime neljakesi koopasuus olid nad puha ah ja oh. Koopale saab läheneda ka teiselt poolt, kuid siis jääb ära selline avastajatunne. Ja selleks, et uuesti välja pääseda pidi ronima üles mõnemeetrisest ‘’kaljust’’. Algul nad arvasid, et see ei ole võimalik, aga kui läksin üles ja näitasin olemasolevaid nukke tulid kõik järgi ja olid oma soorituse üle väga õnnelikud. Ka kivikukk ise oli kohal ja näitas end lahkesti. Kui istusime ja puhkasime coq de roche’i vaatluskoha juures, märkas Christophe, et mul on taskus kompass ning andis mõista, et saab aru, et olukord Patawa’l oli kogu aeg rohkem kui kontrolli all.
Naljakal kombel olid nemad olnud P. Guajaanas kauem kui mina (4 nädalat minu 2 vastu). Christophe jagas ka mõningaid tarkusi, mida nad olid erinevatelt giididelt kuulnud. Näiteks pidavat tõenäolisem võimalus mao poolt salvatud saada olema ettevaatamatult üle maapinnal lamava puutüve astudes, sest selle taha ei näe jne. Niisiis nõuanne oli astuda puutüve peale mitte sellest otse üle. Ühtlasi olevat keegi neile väitnud, et suuri metalliksiniseid liblikaid on võimalik ligi meelitada erksinise eseme viibutamisega. Neil oli üks veepudel, värvuselt umbes nagu Aura veed, millega se justkui veidi töötas. Liblikas siiski ei jäänud pudeliga kurameerima vaid leidis lähemal uurimisel selle olevat väheatraktiivse.
Kui üks selline sinine liblikas maandus kaljunukil tahtsid nad, et ma seda pildistaks. Niisiis keerasin ette 200mm-se Takumari ja seadsin end positsioonile, samal ajal kui Christophe ja tema isa eri suundadest liblikale lähenesid. Eesmärk oli siis liblikas lendu ajada. Paraku oli tegemist külmakõhulise loomaga, nii et lõpuks jõudis asi pika puuoksaga surkimiseni ja lendu ta läkski. Koostöös vähese valguse, pika fookuskauguse ja liblika kiire liikumisega said tehtud mõned ülimalt kunstipärased jäädvustused.
Tundsin end küll veidi odava libuna kuna kohtlesin neid inimesi nagu oma sõpru. Tegelikult olid nad ju justkui kliendid, mitte küll minu, aga Frederic’i siiski. Aga kuna nad olid mu nö esimesed turistid ja veetmas oma viimast päeva P. Guajaanas, siis said neile osaks salarajad ja familiaarsus.
Väljaspool jooni värvimine guajaana moodi. Eile märkasin, et Dantel on millegi pärast rainud metsa väljaspool sihte. Hämmastav, tõeliselt arusaamatu, mis tema peas toimus. Ma ei ole küll mingi semiootik, aga mis võiks olla selgem piir kui siht. Vallikraav võibolla, nojah. Ja muidugi, kes olen mina, et Danteli tsenseerida, piirata tema loomingulisust.
Kirsiks eilse toreda päeva koogil oli värskete kehavigastuste puudumine. Natuke tegin küll jalale haiget väikeselt kaljult alla võssa hüpates üritades, kuid see ei olnud võrreldav eelmiste päevade saagiga. Säärehaav on aga juba tervenemas ja silm paistab läbi. Kõik on väga suurepärane, seega. Kaljult ei hüpanud ma alla võssa mitte seepärast, et see on väga hevi-metal asi mida teha, vaid seepärast, et leidsin end turistidega järsku tupikus ja oli vaja leida teine tee.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar