Eile laupäeval käisime jällegi Cayenne’is. Turul jne. Muuseas ka rannas, mis oli kaunis, paradiisjas võiks öelda, siiski erinevalt kujuteldavast klisheeparadiisirannast oli vesi pruun, mudane, kuid räägitakse, et mingil osal aastast on vesi puha ilus ja selge. Suvitajaid oli rannas võrdlemisi hõredalt, mis on samas ka mõistetav, kui mõelda selle peale, et suuremal osal kohalikest ei ole nagu mingit põhjust päevitada. Aga mõistagi on rannas teha muudki peale grillitavaks broileriks kehastumise, näiteks oli seal näha palju efektseid lohesurfajaid (ei tea paraku korrektset terminit). Põnevaim atraktsioon oli siiski munev merikilpkonn, keda ümbritses ca 20pealine uudishimulik kamp. Ühinesime, mõistagi
Nägin ära ka menetluse, mille abil muudetakse meie pirukaauto 3kohaliseks - kongi nimelt pannakse plastmassist aiatool. Alguses tundus see lihtsalt naeruväärne, aga kui pikemalt mõelda siis lihtsalt hirmuäratavalt rumal praktika. Aga noh...kui oled Roomas, siis tee nagu roomlased, isegi kui sulle näib, et nad on peast segi.
Turult ostsin jällegi puuvilju, neist on siin väga palju rõõmu nädala sees. Vähemasti minusugusel kõhuorjal, kel esinevad võrdlemisi otsesed hoovad mao ja ‘’tujukeskuste’’ vahel
Frederic sõitis perega puhkama Brasiiliasse. Kaheks nädalaks. Pool tundi enne ärasõitu said üle antud/vastu võetud juhtnöörid. Raietöö annab muidugi probleemideta tegevust kogu selleks ajaks. Frederic andis mulle tseremooniavabalt üle oma kaheraudse ja kilekotitäie padruneid. Sain tunda ennast säärase ‘’alfana’’ sel hetkel :) tore-tore. Tutvusin selle aparaadi hingeeluga ka veidi, selgub, et tegemist on isegi veel rohkem ‘’plug-and-play’’-seadmega kui seda oli vana hea AK4.
Seoses relvamölaga meenus nüüd, et eile hankisin ka endale isikliku Smith&Wessoni. Tegemist küll liigendnoaga, aga siiski niivõrd räige isendiga ,et muutun seda käes hoides 12aastaseks jõmpsikaks. Kokkuvõtlikult võiks öelda, et tegemist on mattmusta taskunoaga, mille tera (va lõikeserv) näib olevat kaetud tefloniga ja miski selle noa välimuses justkui ütleb, et selle kaasaskandmise põhieesmärk ei ole juhuslikult ettejuhtuva puutüki tarbekunstiks konverteerimine.
Igatahes täna hommikul siis viisin Fredericu, Florence’i ja Cyrilli lennujaama. Kuidagi naljakas ja kohmetu oli see neile head reisi soovimise akt, kuigi olin tegelikult nagu puha siiras jne. Aga ei ole mul seda oskust võõraste inimestega lähedane olla. Lisaks mulle tundub, et nad kardavad mind. Siiski miks... Igatahes tagsiteel tegin ühe peatuse selleks et jäädvustada ümbrust ja teise selleks, et anda veidi edumaad neljaautolisele teokiirusel liikuvale taignakolonnile, kelle taha jäin frustreerivalt toppama meie lõbusal kurvilisel mägi-metsateel. Nautisin veerand tundi vaadet, ning siis lustisin läbi kurvide, küngaste, orgude koju. Oli lõbus, Florence’i autoga isegi rohkem kui pirukaga, sest oli roolivõimendus ja veidi madalamalt istub tee peal ka see masin. Vastutustunne on muuseas puha kohal - lihtsalt see tee on nagu kardirada - mõnusa sõiduelamuse saamiseks polegi vaja spidomeetri seierit taevani ajada. Florence’i auto spidomeeter kusjuures ei töötagi, niiet pidin kiirust tajuma lahtise küljeakana raamile toetuva käe karvakestega. Meenusid vanad head ajad, kui sai tehtud pilte Zenit B-ga ning pidi säritama intuitiivselt...
Pärastlõunal leidis aset jalutuskäik dzhunglisse ühe oja ja selle koskede/kärestike juurde. Oli kaunis, sai ronida ja solberdada vees - pidupäev. Nende koskedeni viib kohati kujuteldav ja kohati valgete ümber puu seotud paeltega märgistatud rada, niiet tegemist on veelgi erilisema kohaga kui eelmisel nädalavahetusel külastatud Patawa juga. Erilisemaga ses mõttes, et seda on näinud vähem inimesi. (Seda kriteeriumi ei pruugi olla üle kantav inimsuhetesse...)
Statiivi mõistagi unustasin kaasa võtta. Ebaõnn, kuid tuge õnnestus leida ka kohalikelt kehadelt, see küll tähendadas palju kõhuli vetikastel kividel roomamist, aga mis parata: voolavat vett on ju teatavasti PAREM pildistada pika säriajaga (see nali läheb vist küll kaduma kõigile peale Kadri..)
Ja ongi nädalavahetus otsas. Puhkepäevade muljed on olnud vääriline palk nädala sees valatud higigallonite eest, usun.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar