Limonaadist ja rajamisest.
Täna hommikupoolikul Danteliga üht väänkasvustikku maha lõigates leidsime sidrunipuu. Kuigi ta oli üleni väänkasvudega kaetud ja nende poolt vastu maad surutud kandis ta rohkesti vilju. Korjasin ära maha kukkunud ja äralõigatud okste küljes olnud. Niisiis elu tõesti andis mulle sidruneid, poolteist kilo lausa.
Proovisin teha limonaadi. Eesti keeles muidugi tähendab limonaad midagi muud, ütleme siis sidrunijooki
Limonaad ‘’Sidrunijook’’: võta kaks keskmist sidrunit. pese, viiluta. aja keema 0,5 l vett. lisa sidruniviilud ja kaks supilusikatäit suhkrut. keeda veidi hävitamaks kogu tülikas vitamiin c. jahuta, maitse. märka äärmiselt kibedat maitset. lahjenda 1,5 l-ni kloreeritud vees. serveeri külmalt pikas klaasis.
Tulemus oli võrdlemisi meeldiv, meenutas maitselt toonikut.
Üksluine risus kakerdamine ja skorpioneist üle voolavate nottide tassimine oli imemas elust välja kogu lusti. Irooniliselt aga tõi veidike rõõmu tagasi seesama töö. Niivõrd-kuivõrd seesama. Esimese nö langiga lõpetanud liikusime uude kohta. Kus mõistagi tuleb esmalt raiuda sihid, panna paika piirid. See rajamise töö istus palju paremini. Opereerimine kompassi ja kaardiga, sammupaaridega vahemaade määramine jne, justkui tegevus, mis eeldab aju omamist, mitte palju küll, aga siiski rohkem kui vana hea maha-tükkideks-hunnikusse-jebo. Rajamine! Loomulikult ka kahe meetri laiuse sihi raiumine edeneb oluliselt nähtavamalt kui hiljem sihtide sisse jääva läbipõimunud dzhungli kuubikuteks lõikamine ja hunnikutesse tassimine. Kirsiks koogi peal oli aga see, et kasutada oli ka kaart, kuhu oli kõnealune ala peale märgitud. Tõeline edasiminek võrreldes eelmise korraga, kui olid ainult juhtnöörid stiilis ‘’sirge puu suunas’’.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar