17.08.2009

Kalevipoja mõõga lugu

Täna võsa raiudes põrkas matsheete ühelt puult mulle säärde, nagu on juhtunud ka varem. Aga seekord ei olnud ta nii nüri nagu algselt. Tulemus: vulnus caesum pretibiaalses piirkonnas. Küllalt suur haava ja palju verd. Kuid kuna nö arstiabi on siit väga kaugel, ning teetanuse vaktsiin peaks olema veel suht toimiv (viimane tehakse vist 17aastaselt) on ravi kodune. Hea oleks muidugi panna paar õmblust, sest haava servad on veidi irvakil, kuid lõppkokkuvõttes on erinevus ainult haava väljanägemises lõpuks.

Veidi irooniat ka selles loos. Matsheete käepidemest kaugem osa, mis raiub puid, kulub kiiresti nüriks ja vajab teritamist: lähem osa mis raiumises enamasti ei osalegi, kuid kipub (mul) aegajalt peremehe vastu pöörduma püsib aga kaua teravana.

Haav puhastatud piirituselahuga (mille peale on kirjutatud ‘’ei kirvele’’ - suht mõttetu tagantjärele targutamine mu meelest), asetatud puhas plaaster (siinsetes tingimuses ei paindu sõrmed üheski kontekstis trükkima sõna ‘steriilne’). Lasin verel suht kaua joosta. Minu teadmiste kohaselt oleks see võinud vähendada haava infitseerumise riski. Niisiis oli see ‘suurepärane’ idee. Loodetavasti paraneb ilusti. Keha on ka võrdlemisi harjunud paarikuuse intervalliga pool liitrit verd kaotama - ei pea ta sellest siingi puudust tundma. Õnneks on selleks ajaks kui saan blogi üles riputada haav juba paranenud/paranemas, niiet lugejal ei tarvitse enam muretseda. Kõik võidavad.

Metsa vahel näeb tihti erinevaid värvilisi liblikaid. Üks sagedasim on metalliksiniste tiibadega, ta näeb tõesti välja selline, et tahaks püüda võrku, viia koju ja naelutada seinale.

Pühapäeval käidud Cacao külas putukamuuseumis ja turul. Muuseumis oli mõned preparaadid (?) kohalikest liblikatest. Vahva oli see, et mõnede liblikatopiste all oli kirjas püüdja ja aastaarv. Vanimad olid 18ndast sajandist, tuhmid nagu öökiblikad ikka, võibolla veidi tuhmimad kui algselt. Äkki olid need ööliblikad 300 aastat tagasi hoopis päevased.

Olid ka mõned elusad lülijalgsed ja õllekõhu ja higist plekilise maikaga onu, kes neid kordamööda endale kõhu peale pani.

Seintel võis näha ka väga suuri putukakorjuseid. Näiteks mingid 15 cm-sed põderpõrnika sarnased mardikad (Titus giganteus vms võibolla). Informatiivne üldiselt.

Turul oli palju suveniirkraami, eripärasena palju hmongi kraami, tegemist on nö hiinlaste külaga. Tädid müüsid taignas friteeritud ananassiviile taignas. Pööraselt hea kraam. Pangem alati pontshikute sisse ananassi.

Sellesse külla pääsemiseks on vaja loksuda pool tundi 14 km pikkusel auklikul ja kurvilisel salapärase teekattega teel. Küllap on seda väärt, sest paljud inimesed on valmis pühapäeviti (suur turismipäev Cacaos) ühinema pika masohistliku autorongiga, kus ainsaks meelelahutuseks on vaadata oma kaaskannatajate küpsemist tasasel aukudes-jukerdamis-tulel kuni aegajalt keegi neist plahvatab ja teeb suitsidaalse möödasõidusööstu kõige idiootlikumal hetkel. Üldiselt sama oleng nagu Tallinn-Tartu maanteel, Cacao tee ääres oli siiski silmatorkavalt palju (enamasti põlenud) autovrakke

Hiljem aga külastasin pühapäevast Cayenne’i. Oli võrdlemisi mõttetu, sest pühapäeviti on linn ‘’suletud’’. Tegin siis mõned pildid tühjadest tänavanurkadest. Väheste liikuvate inimesega suheldes tegin veidra avastuse: mustad inimesed siin räägivad enamasti rahuldaval tasemel inglise keelt, aga valged peaaegu mitte kunagi, isegi kui nad arvavad, et nad räägivad :P. Tegelikult see ei olnudki nagu avastus vaid pigem kinnitus Danteli väitele. Muuseas nägin ka elupilti getomas linnaosas, kus igat möödujat ründavad 20 müügimeest käes kottikesed näidistega oma kaubast. Paljud neist, kuigi noored, on kaotanud juba mitu hammast, niiet need on tulnud kuldhammastega asendada, Siinkandis kannavad mehepojad palju kuldhambaid, arusaamatu mis värk sellega. Õigel mehel on kaelas kullast kodumaa ja näos särav kuldne naeratus. Siin meie töö- ja elukohas on üldiselt tauniv suhtumine psühhoaktiivsete ainete tarvitamisse. Linnas kõndides märkasin, et mehed osutavad ühemõttelist tähelepanu mööduvatele tüdrukutele, ka päris noortele. Selline loodusrahvalik suhtumine, et menarche teebki tüdrukust naise...

Kaks lugu. Folkloor on siin (meie hütistikus) rikkalik, on palju värvikaid tegelasi, siiski suurima mahu lugudest on hõivanud mõned üksikud kes on jätnud, millegi enamasti imeliku või halvaga, endast värvilisimad mälestused. Üks lemmiktegelasi on üks siin olnud eesti neiu, kuid neid siinkohal ei jutustata kuna ei esine keelebarjääri kangelanna ega tema sõprade, tuttavatega. Lood siis inimestest kes kunagi seda blogi ei loe ega kohta kedagi, kes oleks lugenud.

Olnud siin 35aastane hispaanlane S. Kes kasutas üldsusele vastuvõtamatult kõhklematult kõiki siinseid võiamlusi, põhiliselt autot. Neid olevat ta ära kasutanud lausa 3. Igatahes tarvitas ta inhaleeritavaid lõõgastusvahendeid. Ühtlasi magas ta ühe siinse brasiilia tädi F-ga. Kui kuulsin seda lugu, pahvatasin välja, et missmõttes nagu, fatima on ju täiega vana. Seepeale näis Dantel hetkeks välja justkui veidi solvunud ja ütles siis, et F ei ole üldsegi vana. Tagasi loo juurde. Igatahes ükskord kui F oli S’ peale millegi pärast pahane kandis ta Fredericule ette S’ tarbimisharjumustest. ‘’Fred don’t like smoke,’’ ütleb Dantel.

Teine lugu on üldiselt heaks näiteks siinsete noorte täiskasvanute elustiilist. Dantel olnud ühel peol, kus olnud ka keegi teadaolevalt vabameelse alakehaga tütarlaps. Keegi noormees lähenenud meie kangelannale ja kutsunud teda veetma üheskoos kuuma armuööd. Neiu oli kuuma armu osas kiretult käpp, kuid nõudis, et teatav kogus valuutat vahetaks selle üle omanikku. Säärane kaup istus ka noormehele. Hommikul voodis värskeltpressitud apelsiinimahla juues ja croissanti järades (päeva esimest savu tõmmates) teatas noormees, et tal ei olegi sugugi raha. Seepeale kangelanna võttis matsheete ja raius maha noormehe ühe käe. Millise, sellest folkloor vaikib, kuid igaljuhul muutis see lugu poisi töömehena poolikuks ja ka iseendaga aega viites on ka vaheldus välistatud - täielik monogaamia edaspidi selles sfääris ja sellest tulenevalt järjekordsed sekeldused libudega. See võib olla tee täieliku invaliidistumiseni.