Võsa raiumine on väga harjumatult hetero töö mu abiõe käte jaoks. Liikumisaparatuur hakkab juba justkui kohanema, kuid pehmed käekesed ei ole veel sugugi omandanud vajalikku kulumiskindlust ning seetõttu muudkui kaotavad nahka. Ja vinguvad. Vinguvad nagu haledad pussyd kes nad ka on. Tegelikult isegi veidi empaatiat tekitab nende kurb ja väljapääsmatu olukord: leida end ühel päeval robustse dzungli-macho küljest kes neid tihti ja järjepidevalt väärkohtleb. Õhtuti muidugi hoolitsus ja ma-enam-ei-tee-jutt, aga kui jälle tõuseb päike on kohe tagasi vana sõber peks ning puudutused karedate ja kõrvetavate esemetega. Tõeliselt kurb, kui järjekordne õnnetu hing leiab end sellisest olukorrast, olukorrast mille ta on õigupoolest ise põhjustanud. See viimane tõik mõistagi veel lisab traagikat. Aga eks ta ole, kõigile meeldivad ‘pahad poisid’, aga kui justkui ootamatult tuleb peks ja piinamine sipelgatega on puha kahetsus majas... Klassikaline liblika ja leegi värk. Aga kaldusin nüüd vist veidi kõrvale mõistliku jutu sirgest rajast.
Seoses liblikate ja leekidega - avastasin, et minu võimuses on katta köögigekole vahva pidulaud ning heatahtliku inimesena ma mõistagi seda ka teen. Nimelt kui kööginurgas tuli põlema jätta saabuvad kohe mitmesugused lülijalgsed, kes arvavad end haistvat nahktagi, kuid ei ole siin mingit nahktagis paaripäevase habemetüükaga isendit, kelle pilgust võib lugeda, et ta mängib ainult iseenda reeglite järgi vaid hoopis geko kes paneb nad soovima, et nad oleksid sündinud selgroogsetena. (Plagieerisin selles viimases lauses veidi üht vinnie jonesi monoloogi the snatch’is. palun vabandust). Igatahes - plaan on nuumata köögigekot, et minu geko oleks kõige suurem. See oleks lihtsalt nii pagana vinge.
Seoses loomadele toidulaua katmisega - siin on üks koer Zorro. Tema perenaine on brasiillanna Uti, kuid talle meeldib veeta aega ka siin minu juures. Niisiis andsin talle üleeile mõned vürtsikilu soolikad. Andsin kuigi üldiselt taunin väga sellist võõrastele koertele maiustuste andmist, aga no tõepoolest soolikad ju, imepärane, et ta need üldsegi ära sõi. Igatahes nüüd kui ma söön ja ta parajasti siin vedeleb on mul äärmiselt ebamugav. Ta isegi ei nuru pealetükkivalt palukesi, kuid valdab naeruväärselt hästi kurva koera näo tegemist. Raske on hoida temaga sirget joont...täna andsin talle ka väikese tüki musta leiba mille ta põrandale sülitas. Solvang.
Täna saabus meil siin asetleidva inimese ja looduse vahelise võitluse rindejoonele motoriseeritud üksus - mootorsaag ‘’husqvarna’’. Tuli ta mõistagi Inimese tagalast. Mobiliseeritud oma peremehe Bernardi poolt otse siinsete sündmuste tulipunkti. Bernardi näol on tegemist hilises keskeas mehega, kes minu silmale näeb välja kuidagi väga indiaanlaslik (teravad näojooned, kongus nina, sooniline, veidi kõhukas tegelane, keda on kerge kujutleda hoidmas käes matsheetet). Misiganes tema tegelik rahvus ka ei oleks on tema põhiroll siinsel scenel olla universaalne kuldsete-kätega-mees. Igatahes sümpaatne onu, jagas õpetussõnu sae kasutamise osas ja puha...või noh - mitte õpetusSõnu siiski, sest esineb teatav keelebarjäär. Aga kes kurat kasutab väljendit õpetuspantomiim...
Kui Bernard koju läks sai inimeste rindepool kahjuks jällegi demotoriseeritud. Kurb küll, samas muidugi mõistetav otsus mitte jätta oma väärt tööriista võõrastele hoorata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar