laupäev, 27. märts 2010
25.03.2010
Tänane tõi pisut vaheldust. Desmodiumi istutamise asemel käisin hommikupoolikul Danteliga ühe põõsa (Clidemia hierta) juuri korjamas ning pärastlõunal kogusime istanudsest Cestrumi lehti.
Perekonda Clidemia kuulub hulk üpris sarnaseid põõsaid ning oli tükk tegu roheluse seest õige kraami välja tirimisega. Justnimelt tirisimegi need põõsad välja, raiusime juured maha ning pistsime kotti. Tarvis on 30 kg kuivatatud juuri, tänase hommikupoolikuga saime kokku 22 kg, värskelt. Selleks oli tarvis maa seest välja tirida 280 põõsast. Kui olime juba lõpetamas jõudis pärale ka arusaamine, et selle töö juures oleks mõistlik kanda kindaid - mõju kätele oli olnud äestav.
Laagris pesime juured puhtaks ja raiusime väiksetakes tükkideks, see meenutas vägagi midagi kokanduslikku, ainult et terariist oli pisut pikem kui keskmine kööginuga.
Pärastlõunal, kui olime istanduses Cestrumit korjamas teatas Dantel, et umbes kuu aja pärast lõpetab ta töötamise Frederici juures. Mõistetav, sest elu siin nädala sees äralõigatuna kõikvõimalikest sotsiaalsustest ei ole pärast mitmeid aastaid enam kuigivõrd rahuldustpakkuv.
22.03.2010
Täna olime laagris omapäi, ning seetõttu pidin hommikul desmodiumit koguma minema üksi - Kati jäi laagrisse jahipüssi, telefoni ja jumal teab veel mida mehitama.
Nö korjekoha poole sõites nägin teel üht looma: musta värvi ja madala pikliku kehaga, saba võis olla pisut kohev. Kodumail oleksin sellise väljanägemisega elukat pidanud mingitlaadi kärplaseks, siin aga arvasin, et tegemist võiks olla jaguarundiga. Võimalik, et arvasin nii, sest tahtsin uskuda, et kohtasin looduses jaguarundit. Eks ta ole: mida Mõtleja mõtleb, seda Tõestaja tõestab (R. A. Wilson)
Vihma täna ei sadanud ning ette juhtusid paar päris rikkalikku desmodiumi kasvukohta, mistõttu sain juba paari tunni jooksul täis kaks kotti - sellest piisab, et anda meile isutustööd umbes kaheks päevaks. Ülejäänud osa ennelõunast sai päikese käes lebotatud. Ilmad on neil päevi ilusad - küllap on käes see, mida nad nimetavad ‘väikeseks suveks märtsis’. Ilusad ilmad on küll meeldivad, kuid kõrvetav päikesepaiste ja vihma puudumine, tähendab, et istutatud taimed on määratud surema. Sellest hoolimata leiab Frederic, et just praegu on hea aeg rajada desmoodiumiistandust, ja noh - tema on ju ometi boss. Seoses päikesepaistega olid liikvel ka kaunid metallikrohelised Bupresidae (vms) mardikad ning täna sain lõpuks neist kaks ka kätte. Püha Graal! Võrku täna kaasas ei olnud, ühte mardikat nägin maandumas puutüvele, tormasin kohale ja püüdsin ta plastkarpi, enne kui ta jõudis kõrgemale ronida ning teise mardika püüdsin t-särgiga.
Pärast tööpäeva panin jalga oma uued säravvalged jooksukingad ja läksin sportima. Tegemist on Adidase toodanguga, kõigest 45 eurot Place de Palmiers’i äärses ‘’Atleetidemaailmas’’, shokeerivalt odav arvestades asjade hindu siin üldiselt. Igaljuhul on tegemist mugavate jalavarjudega ning erinevalt mu vaadest ketsidest on neil all tallad.
Tagasiteel laagrisse nägin tee ääres madu. Tegemist oli ilusaima maoga, keda olen siin kohanud: külege mööda jooksis justkui silmamotiivide rida ja selja keskosas oli ümar sik-sak, pigem võiks vast isegi öelda, et sinusoid. Madu oli nii kena, et tahtsin teda ka fotole jäädvustada. Kraapisin põhjast viimased jõuvarud ja tegin lõpuspurdi koduni. Haarasin kaamera ja välgu ning kihutasin pirukaga tagasi paika kus madu nägin. Kuigi möödas oli juba 15...20 minutit oli loom imekombel veel sealsamas lähedal. Klõpsisin temast pilti, kui kuulsin aarade häälitsusi ning üks neist lendas paarikümne meetri kaugusel üle tee. Kohmitsesin kaameraga üritades vahetada reshiimi sobivamaks, kuid liialt aeglaselt - lind oli juba metsa varjus. Tema ilu jäi vaid minu silmale. Aarade kraaksumist kostis edaspidi paarikümne meetri kauguselt metsast, kuid rohelus oli tihe ja linde näha ei olnud. Tegemist oli muuseas täpselt sama kohaga, kus nägin õhtuse joosku ajal aarasid mõned päevad tagasi, nii et tasub ilmselt kunagi minna sinna luusima binokli ja/või kaameraga.
Mao puhul oli veider see, et tema suu oli pidevalt lahti, kuid ühtki nähtavat vigastust tal ei olnud ning pead suutis ta liigutada ja tõsta vabalt igas suunas. Hiljem kui Katile sellest rääkisin, arvast ta, et maol oli parajasti käsil saagi neelamine ja suu sulgemist takistas lukseerunud lõualiiges. Igatahes takistas avatud suu tal rohus roomamist, see näi välja lausa koomiline, küll kuidagi kurvalt, kuid siiski koomiline: lõuad takerdusid pidevalt rohukõrte, okste ja puhmaste taha ning loom pidi päris palju vaeva nägema ja kaelaga vingerdama, et oma pead läbi takistuste pusserdada. Kui ta tõepoolest oli neelamas saaki ei teinud ta seda kuigivõrd mõistlikus paigas - avamaastikul, kust oleks võinud ta ära napsata mõni röövlind või mistahes muu toiduhimuline elukas.
21.03.2010
Eile, laupäeval, käisime linnas. Teel kohtasime pööraseid rollerimehi: kahel võrril kokku kolm inimest kolme jahipüssiga. Kavas oli käia turul ja hiljem Rorota mäel laisikuid vaatamas. Nüüd nägi ka Kati need eukad omas keskkonnas ära. Kohtasime ka üht unist leeguani (näib, et eesti keeles on iguaan leeguan…), vedeles teine keset teed silmad vidukil. Oleksime talle peaaegu peale astunud. Mingeid vigastusi tal ei paistnud olevat ja kui teda pulgaga pisut torkisin ronis võssa tagasi ka. Vast oli lihtsalt unine aeg päevast tema jaoks.
Enne kojusõitu korjasime rannalt üles neli kookospähklit. Kaks neist osutusid riknenuteks. Hakkab tunduma, et kui kookospähkel näeb välja nagu ta oleks veetnud kaua-kaua aega ookeanis hulpides, siis ta tõenäoliselt just seda ongi teinud.
Pühapäev oli päikese, pankookide ja ahjus küpsetatud keeks-koogiga. Rõõm.
laupäev, 20. märts 2010
19.03.2010
Leidis aset kohtumine faunaga, minu jaoks ka uus liik keda siin looduses näha, esmakohtumine siis nö. Umbes kell veerand kuus õhtul olin jooksmas saekaatri poole, kui teeäärse uu otsast tõusis lendu parv suuri pikkade tumedate sabadega punaseid linde. Tegemist siis punaste aaradega. Parveks nimetan siin kuuest-seitsmest linnust koosnevat gruppi. Neid sel moel näha - lihtsalt lendamas minust kümne meetri kaugusel tundus liialt pöörane, et olla tõeline. Seni olin aarasid näinud vaid loomaaias...
Muus osas aga: muudkui istutame, vingume, istutame.
18.03.2010
Päevad on täidetud nüri istutamistööga. Pisikesed taimed lähevad maasse võrdlemisi tihedalt, mistõttu edasliliikumine on frustreerivalt aeglane. Pärast terve päev kestnud mullas soperdamist on tulemuseks vaid haletsusvääre lapike mullast väljaturritavaid desmodiumihakatisi. Loodetavasti läheb suurem osa neist kasvama, kui näeksin selle tegevuse mingitki vilja - pisikestki lappi haljendavat desmoodiumit, siis ei tunduks see niivõrd naeruväärse muru roheliseks värvimisena.
Hommikupoolikul oli siiski pisut vaheldust - käisime metsatee äärest istikuid juurde kogumas. Ei ole vist kuigivõrd üllatav, et taimede juurtega maaseest välja tirimine on arvestatavalt meeldivam tegevus kui taasmatmine, mis järgneb hiljem.
Hea on aga see, et paari päeva jooksul on käsiloleva ultranüri töö tegemisega harjuda, üle saada selle tüütusest ja naeruväärsusest. Erinevad viginad saavad lihtsalt otsa, neid lihtsalt ei tule enam rohkem pähe. Ja ei ole ju mõtet end korrata. Siis saab lihtsalt voolata. Hulpida sellili mudases vees ümberringi triivimas ka taimed, kirkad ja labidad...
16.03.2010
Täna hommikul otsustasin ,et tunnen end piisavalt hästi, et teha tööd. Niisiis sõitsimegi Katiga umbes 15 km mööda teed Kaw poole, et seal ühe pisikese metsatee äärest Desmodium adscendens’it korjata, too taim on siin varemgi märgitud saanud, seekord üritame teda oma rajatavasse istandusse siirdada. Metsateel kohtasime pruunikirjut suure peaga madu, kes minu jaoks nägi välja nagu nooremapoolne bothrops, kuid võis ilmselt olla ka puuboa. See ei oleks esimene kord, kui ma neil vahet ei tee. Igaljuhul üritasime teeäärse rohu ja pahna seest desmodiumit korjates tähelepanu ärkvel hoida. Hommikupooliku jooksul akumuleerisime kahe peale umbes 10 kg nö istikuid ning juba jõudiski kätte aeg lõunapausiks.
Pärastlõunal alustasime istutamist. Tegemist on roomavate taimedega, mille maapinnal vedelev risoom on kogu pikkuses peente jurenarmastega kaetud - kuidas sellist siis ometi istutada?! Igal juhul matsime neid taimi ühel ja teisel moel, kuid pidevate vihmahoogude tõttu selle asjaga täna kuigi kaugele ei jõudnudki.
Õhtul sõitsime poodi varusid täiendama. Leidsin ühelt riiulilt hiinakeelsete kirjadega kilepakendi, mis sisaldas peaaegu 300 g kristallilist naatriumglutamaati. Kavatsen hakata seda iga toidu sisse panema. Kati paistis aimavat halba juba hetkest, kui nägi mu silmis tärkavat hullumeelset tulukest, kui riiulilt selle umbkeelses pakendis kahtlase pulbri korvi pistsin.
14.03.2010
Kati sõitis hommikul linna, aga kuna mina tundsin end üpris kehvasti, siis eelistasin jääda laagrisse pisikute käes aelema. Aitasin tal vaid prügi autosse laadida, prügivedu on meil siin traditsiooniline osa linnaskäigurituaalist, ja hakkasin pesu pesema. Paarikümne minuti pärast aga tõi Cyrill mulle telefoni, olin üllatunud, sest kes mulle ei helistata sel numbril just tihti. Helistas Kati ja ütles, et vastutulev auto sõitis tal Kaw mäe teel kusagil kurvis külgpeegli küljest ära ja et käsi on katki. Olin täitsa ehmatunud ja seda kõlas olevat ka Kati. Selgitasin olukorda Fredericile, või pigem andsin talle edasi selle vähese informatsiooni, mis mul oli ja sõitsime koos Katit ja autot ära tooma. Leidsimegi ta enne Rourat üpris traumeerituna istumas piruka kõrvalistmel peeglijäänused verises käes. Frederic oli kenasti tore ja mõistlik ega teinud pisikesest asjast nagu katkine peegel suurt numbrit, pealegi on Bernardi hoovis vedelemas identne pirukaauto, mis on küll parandamatult sodiks sõidetud, kuid mis omab vähemalt minu mäletamist mööda mõlemat külgpeeglit. Kati käsi oli pihustunud kildudega päris korralikult pihta saanud ja koju jõudes veetsime veerand tundi kvaliteetaega tema sõrme haavadest pisikesi peegliikilde välja nokitsedes. Olulisemad haavad olid vist siiski mittekehalised, kuid ka need näitasid juba tänase päeva jooksul märke paranemisest.
13.03.2010
Haigus on jõudnud selleni, milleni minu puhul kõik tõved näivad lõpuks jõudvat - tonsilliidini. Naeruväärne lugu küll, mõtlesin, et seda probleemi maakera vöökohal ratsutades küll ette ei tule. Aga võta näpust. Õnneks on aga juba teada, et mu taskunuga on kirurgiliste protseduuride teostamiseks liialt nüri, sai mõni aeg tagasi kannika peal katsetatud, mistõttu puudub oht, et hukkun autotonsillektoomiat üritades ja omakseid jääb lohutama vaid kummutil tolmu koguv Darwini auhind.
Täna oli turisti jaoks plaanis ekskursioon ‘‘Cite Carolin’i’’, mis osutus orjandusaegse istanduse asupaigaks. Olid mõned varemed ja giid rääkis lugusid, prantsuse keeles küll mõistagi, aga üht-teist imbus siiski läbi. Varem ei olnudki ma siin sellist ajaloo kohalolekut tundnud, kuid nüüd selgub, et kusagil on siiski maamärgid mis meenutavad tüüpilise Kariibi istanduskoloonia ajalugu.
12.03.2010
Täna käis turist Gabrieli ojal paadisõidul, meie jäime laagrisse ja istutasime taimi. Cestrumiistikud said hetkel otsa, üks ports neist peaks pottides varsti kosuma piisavalt suureks, et saada ka maha istutatud, ning mõned sajad tuleb ilmselt teha ka juurde. Istutasime ka 5 teisest liigist puukest, kuid nüüd vaatasin kodus masterplaanist järgi, et Frederic tahtis neid kokku 20, eks lisame siis. Käisin neid taimi otsimas küllalt sügaval metsas, sest nii on ju lõbusam, kuid leidsin sealt vaid ühe, ülejäänud neli tirisin maa seest välja kodutee äärest. Tihti kipub olema nii, et ‘varandus’ on koduaia taga mitte kusagi kaugel läbitungimatus võsas kümne bothropsi poolt valvatavana. Siin näib vähemasti nii. Sama kehtib üldjoontes loomade kohta, Daniel jutustas, et see pidi pea kõikjal maailmas nii olema, et mida sügavamale metsa lähed seda vähem loomi kohtad. Nad võivad seal ju ka olla, kuid nähtavust ei ole jne. Samas tunnistas ta, et haruldasi loomi näeb siiski ainult sügaval metsas, häirimata aladel.
Taimede jaoks auke kaevates lõikasin kogemata labidaga pooleks ühe musta punase kõhualusega mao, oli teine ilmselt kusagi lehtede all peidus. Pea poolset osa ma ei leidnudki, vaid tõmblev saba hakkas järsku mulla sees silma.
11.03.2010
Öösel oli valguspüük. Daniel oli huvitatud ainult putukate vaatlemisest ja pildistamisest ning soovis, et kogu ‘saak’ jääks ellu. See ei ole muidugi päris võimalik, kuna õhus tiirlevad nahkhiired, kes desorienteeritud putukaid nopivad ja ka kuumade pirnide vastas anihhileerub öö jooskul piisavalt liblikaid, et täita õhk praekanalõhnaga, kuid otseselt inimkäte läbi hukkus sel ööl ainult üks lülijalgne - Rothschildia, kelle panime ajalehe vahel lõksu maha võttes.
Kuna tundsin end pisut kehvasti, nõustus Kati ise ööseks turistiga lõksu juurde jääma. Valasin generaatori kütusepaagi täis ja läksin koju magama, öösel kui nad lõpetasid ajas Kati mind üles ning läksime pakkisime aparatuuri kokku.
Hommikupooli möödus magades ja uneledes, kuid lõunane palavus ei lasknud enam voodis vedeleda ja tuli sättida end pisut vertikaalsemasse asendisse.
Pärastlõunal käisime Danieliga coq de roche’e vaatlemas. Linnud näitasid end ning usutavasti sai ta ka mõned head pildid. Tagasiteel peatusime ka väikesel metsateel, kus on cacique vert’i koloonia. Paraku ühtki lindu kohal ei olnud, vaid nende pesad oma rippuvas ilus. Jalutasime pisut mööda rada metsa sisse, nägime looma, kes tõenäoliselt oli suur sipelgaõgija. Vähemalt mina õiget ülevaatikku pilku temast ei saanud, kuid suurus, värv ja see, et kohtumine toimus suure kihava sipelgapesa vahetus läheduses toetavad hüpoteesi, et tegemist oli justnimelt suure sipelgaõgijaga.
10.03.2010
Tänaseks oli plaanis minna Remire lähedal asuvale Rorota mäele, kus on suurepärane võimalus näha ja pildistada laisikuid ning võib kohata ka muid elukaid: ahve, iguaane, ning pärast seda Cayenne’i vana sadamakai, millelt avaneb hea läbilõikeline vaade mangroovile, ning kus näeb mõõna ajal erinevaid haigruid ja vahel ka punast iibist. Kuna mul ei olnud aimu mereloodete aegadest peatusime Rouras ning ostsime ajalehe - seal ilmateates on kirjas tõusude ja mõõnade algused. Selgus, et mõõn on hommikupoolikul, mistõttu, meie päevaplaan pöördus pea peale. See ei olnudki iseenesest kuigi tähtis, vaid niivõrd, et hommikupoolikuks ühines meiega ka Kati (ta pidi lõuna ajal Cyrilli koolist koju sõidutama) ning ta lootis ka laisikuid näha.
Kui peatusime Roura poe ees ostmaks ajalehte ilmus meie auto juurde Adams St. Lucialt, kes palus küüti Cayenne’i, kus ta tahtis osta turult kala. Tegemist oli äärmiselt päikeselise ja jutuka tegelasega ning kuna minu kõrval pirukaautos oli ka täiesti vaba iste ei olnud mul midagi tema sõidutamise vastu. Kalaturg asub ka otse vana sadama juures, nii et meil oli lõpuni ühine tee. Aja jooksul, mil poest ajalehte ostsin jõudis Adams ekstrahheerida Katilt arvestatavas koguses informatsiooni tema päritolu ja isikliku elu kohta, mida ta hiljem minuga autos arutas, ning öelda, et ta näeb välja nagu supermodell. Vestlus püsis elus kuni Adams kõrvalistmel magama jäi. Mees, küsis, kas ma mängin korvpalli, kuna ma olen ju nii pikk. Ütlesin, et eriti ei mängi ja, et ega ma nüüd niiväga pikk ka ei ole. Ta vastas, et temast ju siiski pikem, mis oli ka tõsi. Tema lohutamiseks ütlesin siis, et mängin siiski pisut võrkpalli. Asi seegi, arvas ta. Endast jõudis Adams jutustada niipalju, et on pärit St. Lucialt, mis on kirju ajalooga saar - käinud käest kätte inglaste ja prantslaste vahel, ning et ta räägib lapsepõlvest alates nii inglise kui prantsuse keelt, kuid St Lucia prantsuse keel on ‘väga vana’ ning guajaanalased ei saa sellest kuigivõrd hästi aru. Nooruses oli ta rasta-man, suitsetas peale marijuana ka kokaiini, mis olevat elumerelained üle pea käima pannud. Crack on Saatana teine nimi, ütles ta. Pärast seda kui armastatud naine ta maha jättis pööras ta oma elu ringi, ronis välja kokaiinimülkast ja hakkas Hustleriks, meheks kes näeb oma tahtmise saamiseks vaeva ja kellele meeldib ületada eluraskusi naeratus näol. Ühtlasi ütles ta, et talle ei sümpatiseeri P. Guajaana kreoolidele tüüpiline vigisev suhtumine ja emamaalt almuste ootamine. Prantslasi pidas ta lollideks ja hädapätakateks ning jutustas, et oli varem töötanud siin metsatöödel mingi ameeriklaste ettevõtte teenistuses, kuid nüüd juba mõnda aega tagasi läksid ameeriklased koju ning töö leidmine on muutunud keeruliseks - elatise teenimine vajab palju rohkem hustle’imist. Prantsuse Guajaanas käib ta võimalikult lühikeste paarikuuste perioodide kaupa, teenimaks mõned tuhanded eurod, ning sõidab siis tagasi oma kodusaarele, kus inimesed ei ole nii talumatult tainapäised kui siin. Eks ta ole. Oli värvikas inimkontakt: päikeseline ja sotsiaalkriitiline Kariibi Vaim - Adams.
Linnuvaatlus sadamas oli võrdlemisi viljakas, kohal oli ka üks punane iibis, kellest turist rõõmuga pilti tegi. Seejärel sõitsime Rorota mäe juurde. Nägime päris mitut laisikut, aga nende maskeering ja puuvõrasse sulandumine on üpris imetlusväärne, mistõttu mul oli tükk tegu, et Danielile loomade asukohad kätte näidata. End näitas üpris heldelt ka kari helepruune ahve, kelle nime ma praegu ei teagi. Siis kõmpisime läbi veel võrdlemisi suure ringikujulise raja mäel, nägime veel oravat ja mõningaid suuremaid sisalikke. Lõpuks hakkas turist pisut ära väsima ja torisema, kuid õnneks jõudsime siis varsti ka tagasi auto juurde.
Teel laagrisse Kaw mäel kohtasime veel tamarine, nii et tegemist oli tõelise ahvide päevaga, nagu ütles Daniel.
Õhtul tegin tõeliselt põneva avastuse praktilise füüsika valdkonnas: mida madalamalt end dushiruumi põrandal kerra tõmmata, seda suurem on dushisurve. Kui kõvasti pingutada võib võita koguni poolteist meetrit veesammast, mis on ju umbes 110 mmHg ehk 0.15 baari…
Teise avastuse tegin toiduainetetehnoloogia vallas, kui nii võib öelda, nimelt selgub, et kookospähklid lähevad küll halvaks. Täna korjasin kaks pähklit rannaslt üles ja tõin kaasa laagrisse, õhtul kui ühe avasin hakkas sellest immitsema roisulõhna ja aukudest voolas välja rõve vedelik, entusiasm teise kallal nokitsemiseks haihtus nagu võluväel, jäi teine verandaserva vedelema. Ei tea kuimitu ringi jõuab kookospähkel ümber Maakera teha, enne kui ta halvaks läheb…
09.03.2010
Hommikul käisime turistiga lähedalasuval botaanilise suunitlusega loodusrajal, kus näeb väga iseloomulikku primaarset vihmametsa hästikaitstud ja häirimata kujul. lisaks on paljude puude külge pandud sildikesed mis informeerivad külastajat taime nimest ladina ja kohalikes keeltes. Näiteks näib ‘must mahagon’ olevat katusnimetus erinevate Eschweilera perekonna liikmetele ja üks tavalisemaid okkalisi palme, mis meil siin metsas kasvab ja endas tihti herilasepesa peidab kuulub perekonda Astrokaryon.
Kui olime botaanikaraja läbi kõndinud oli kell veel üpris vähe, mistõttu pakkusin välja vaadata üle suur aedniksipelgate pesa Fourgassier kose lähedal. Pesa oli alles, kuid sipelgad olid mingil põhjusel kõik peidus, kohati olid nad isegi ühte kohta oma rajal kõik kantavad lehetükid maha visanud ja töö katki jätnud. Pesa sissekäike oksaga surkides suutsin siiski välja meelitada mõned ‘sõdurid’.
Enne tagasi laagrisse minekut vaatasime üle ka Fourgassier kose. Ma ei olnudki seal varem käinud. Tegemist on ühe sellise ‘arendatud’ turismiobjektiga: sinna on teoreetiliselt võimalik minna autoga, eriti kui see ei ole juhile väga hingelähedane masin ja kannatust jagub, kohapeal on mingid rajatised: pingid, sillad jne. Kogu selle ‘arendatuse’ tulemusel on see algselt tõenöoliselt küllalt looduskaunis koht praegu kohutav prügiga ülekülvatud peldik, kust voolab läbi mingi väike jõeke, milles näib vesigi haisevat. Sellest hoolimata on tegemist meelissihkohaga piknikupidajate jaoks.
Köha endiselt püsib, muutub vaid tasapisi iseloomult, neil päevil köhin oma kopse välja väikeste kollaste tükkidena. Nädal aega kestnud koamoksitsilliini kuuri ainsaks tulemuseks on see, et nüüd on iste nagu IRO’s. Küllap on mul veel liialt vähe kogemusi, et ‘empiiriliselt’ antibiootikumravi teha.
Õhtuks on programmis pina colada ‘Rahva Oma Kaitse’ saatel. Elame lõunamaal, aga meil on juured.
08.03.2010
Täna käisime turistiga Kaw soos. Nüüd siis lõpuks ometi sai kogetud see Amazoniale nii iseloomulik biotoop. Plaanis oli nii päevane kui öine piroogiekskursioon. Hommikul 9:30-ks sõitsime jõesadamasse, teel peatusime veel pildistamaks tamarine ja üht madu. Kui kokkulepitud aeg oli käes ei olnud kusagil näha meie paadimeest, kuid enne, kui hüsteeria jõudis liialt hoogu koguda ilmus Kaw küla poolt mees pika piroogiga. Selgus, et olime ainsad reisijad sel päevasel ekskursioonil, mistõttu oli paadis ruumi laialt ning paadimees lahkesti valmis iga meie soovi peale peatuma. Ühtlasi teadis giid enamike nähtud lindude nimesid ning oli osav neid silmama, niiet igati kvaliteetne teenus. Kitsas piroog liikus jõel üllatavalt kiiresti, libises läbi vee tekitamata suuremaid laineid kui tühine virvendus. Mu jaoks oli see üpris üllatav, kuna seni olin sõitnud vaid aeglase hiiglaslikke laineid tekitava mootorpaadiga, küllap on see ka põhjus, miks suurtel jõgedel liigeldakse just selliste kitsaste ja pikkade alustega. Nojah, niipalju siis veesõidu mehhaanikast seks korraks…
Flora ja fauna soos oli rikkalik ning näitas end võrdlemisi lahkelt, meepotis oli vaid väikseim tõrvatilk - see, et nägemata jäid saarmad (nad on siin hiiglaslikud), kapibaarad ja kaimanid, kuid selle tõrva kirbe maitse varjas edukalt potis olev rohke magus mesi, ehk siis linnud. Nägime siiski ka üht imetajat, veist kes rinnuni soos istus ja rohtu nosis, pöörane vaatepilt, selgus, et sooserval on karjakasvatustalu, paistsid ka mõned hobused, kuid nemad nii sügavale sohu ei tikkunud.
Lõunapaiku sõitsime tagasi laagrisse, et naasta õhtul öiseks retkeks, päevast jäi minu saagiks palju lõbu, äärmiselt väljendunud joodikupäevitus (päike vee kohal oli eriti kuri ning veenis katma keha nii palju kui võimalik) ning üle 100 RAW faili, millest võib tulla ehk paar head fotot. Praagi ja hea kraami suhe ei ole just kuigi kõrge, kuid näis olevat piisavalt haruldane võimalus kasutamaks fotograafiameetodit, mida kutsutakse hellitlevalt ‘’spray-and-pray’’.
Ööseks ei saanud Kati kahjuks meiega sohu tulla, kuna pidi õhtul Cyrillile kooli järgi minema, aga ta ei tundunud olevat selle üle liialt kurb. Paadimees korjas meid kokkulepitud ajal jõesadamast peale ning sõidutas Kaw külla, kus veetsime poo tundi oodates ekskursiooni algust. Tegin paar pilti päikeloojangu järgsest Kaw jõest ning jalutasin pisut ringi külas. Üllataval kombel on ses pisikeses külas olemas algkool, sellest mööda kõndides nägin läbi akna valgustatud klassiruum seinal maailmakaarti, millel laiutas oma endises hiilguses kuulsusrikas Nõukogude Liit. Nojah, aga vähemalt on Kaw külas päris oma kool.
Piroogisõit öisel jõel oli omal moel päris müstiline ning meeldivalt soe öine õhk paitas mõnusalt mu päikesest kõrbenud nägu. Sel korral oli paadis ka teisi turiste ning olime pakitud üpris tihedalt. Meie aluse varustatus valgusallikatega oli pisut kasinam kuid olin ette kujutanud: paadimehel ja ninas seisval giidil olid võimsad küklooplambid, muid ei mingeid prozhektoreid ega midagi taolist. Enamasti kui mees ninas mõnda arvatavat kaimanit silmas jäi elukas minu pilgule varjatuks, kui paaril korral nägin siiski ära rohus redutava roomaja selja ning tema põgememisel tekkiva sulpsatuse. Ninas oleva giidi eesmärgiks oli mõni kaiman kinni püüda, et teda siis paatkonnale uhkusega demonstreerida. Selleks pidi paadimees suure aluse paarikümnesentimeetrise vea võimalusega aeglaselt otse kaimani pihta juhtima juhindudes sealjuures ainult ninas seisva mehe käemärkidest. Kahel korral neil ka õnnestus edukalt ürgsisalikul kratist kinni saada. Mõlemal korral oli tegemist valge kaimaniga, tabati nii emane kui isane isend, üks neist oli giidi hinnangul 2 aastane (u 35...40 cm pikk), teine oli pisut suurem, kuid tõenäoliselt umbes sama vana. Siis oli turistidel võimalus teha pilti kangelaslikult pisikest kaimanit käes hoidvast sõbrast ning loomake lasti tagasi vette, maitsta ei saanudki…
Tegin isegi paar ülesvõtet loomakese väikestest valgetest hammastest.
07.03.2010
Tänane sissekanne on ligikaudne ärakiri analoogpäevikust. Kuna oli hetk, kus tundus, et mul ei ole enam arvutit, jätkasin päevikupidamist mutinahksesse märkmikusse. See oli iseenesest tore - täita mõnusa tekstuuriga puhtaid lehti pehme hariliku pliiatsiga. Mu arvuti varjusurma ootamatu tuuleiili poolt lauale paisatud lillevaas, mis masina üpris korralikult üle ujutas. Nii korralikult, et vajutus käivitusnupule ei kutsunud enam esile mingisugust vastust. Kuid pärast mõningaid tunde kahe 40 W-se pirni paistel kuivamist tervenes arvuti imepäraselt ja näib seni olevat ligigkaudu algupärase tervise juures. Ja ma tean küll, et 40 W-ste pirnide kasutamine ei ole vast efektiivseim meetod arvutist vee välja aurutamiseks, kuid olud on nagu nad on. Leidlikkus on piiratud võimaluste tulem…
Tänaseks oli Frederic turist Danieli jaoks planeerinud Patawa joa külastuse, kuid mees ei olnud sellest ideest kuigivõrd huvitatud. Ütles, et eelistaks minna hoopiski metsa, kus lootis näha ja fotografeerida loomi. Kõik tema reisimised pidavat keskenduma loomade pildistamisele. Kuna ta on kuuldavasti ka varem vihmametsas käinud, siis eeldasin, et annab endale aru vähesest tõenäosusest reaalselt näha loomi - nähtavus on selle rohelise olluse sees ju tihti olematu +/- 10 m. Kuid väike matk primaarses vihmametsas võib ju olla igavesti vahva kogemus lihtsalt iseenesestki ja kindlasti ei olnud mul midagi selle vastu, et veeta ennelõuna teejuhina võsas mütates. Kuna Daniel näis olevat vähemalt rahuldavas vormis ning tegelevat ka matkamisega, siis valisin võrdlemisi raske ja ekstreemse suuna. Ei saa nagu öelda ‘raja’, kuna enamik aega liikusime nö vabalt st radadeta mööda ojasänge või lihtsalt läbi metsa. Selleks retkeks ühines meiega ka Kati. Varem ei olnudki sellist navigatsiooni seisukohalt keerulist retke seltskonnaga ette võtnud - seni olen metsades triivinud üksi.
Märkimisväärseim sündmus kogu selle ürituse juures oli ilmselt suure ja huvitava koopa leidmine. Meie saabumise peale lendas koopast välja ka üks emane coq de roche, veel elutsesid seal mõistagi nahkhiired ja ebamaise välimusega ämblikulaadsed, keda olen siin blogis varemgi maininud ning nimetanud whip scorpion’ideks.
Kurioosumina vedeles koopa sissekäigu lähedal ümberläinud punase värvi ämbrike, oli teine küll üpris korrodeerunud, kuid sellest hoolimata endiselt kohal. Jõuavad need ökoloogilised jalad ka igale poole; alati on olemas see üks konservikarp või värvipurk, mis kriiskab ‘’mina olin siin’’. Võrdlemisi keeruline on ka seletada, mis põhjusel leidis värviämber tee küllalt sügaval metsas olevasse koopasse. Kuna kivid ja kaljud on siinmail läbivalt punane, tuli mul esimesena pähe üpris ketserlik seletus: kui Jumal meisterdas Guajaanat jäi ta pärast maa ja kaljudega ühele poole saamist veidiks sellesse koopasse istuma, enne kui flora ja fauna kallale asus. Tegemist on tõepoolest kallakul asuva laia suuga koopaga, kust võiks orule avadeda panoraamvaade, eriti, kui see org ei oleks (veel) täidetud lopsaka rohelusega. No ja siis pärast oma loomingu imetlemist tõusis Jumal püsti ja tegutses edasi, unustades aga oma pooliku punase värvi ämbri koopasse vedelema.
Teine absurdne põhjendus värviämbri kohalolekule oleks see, et metsikud indiaanlased, kes kunagi ses koopas elutsesid kasutasid seda värvi koopaseintele tapiiride jms maalimiseks.
Koopast liikusime veel edasi, jõudsime pisut suurema ojani ning hakkasime seda mööda allavoolu ronima. Peagi märkasin aga Danielis tärkavat enesealalhoidu ja muret fototehnika pärast ning küsisin, kas ta tahaks hakata tagasi minema. Tasapisi hakkas lähenema ka keskpäev. Tagasiteel liikusime põhiliselt kompassi järgi, läbi rohkem või vähem läbitava maastiku. Kaarti sellest piirkonnast meil mõistagi ei ole ega ole ma seda ka kunagi näinud, navigatsioon põhines vaid ‘mentaalsel’ kaardil, mille olin minnes meelde jätnud, mis seisnes tegelikult vaid kahes asimudis ning kahes hinnangulises distansis. Jõudsime siiski kenasti metsast välja enne kui meie matkaseltskonna usk endi ellujäämisse täielikult kustuda jõudis. Kokku veetsime metsas umbes 6 tundi, kuid kilometraazh oli ilmselt sealjuures võrdlemisi kasin. Loomi mõistagi ei näinud.
06.03.2010
Lõpetasin eile empiirilise amoksitsilliinitarbimise, kuna ei olnud ilmnenud vähimatki muutust köha intensiivsuses ega iseloomus.
Täna käisime linnas. Tavapärane turulkäik, einestamine väljas ja ühendumine internetti. Viimasel ajal on sellesse rutiini lisandunud ka pesupesemine kontoris olevas automaatpesumasinas. Mugavus!
Pärastlõunal saabus Pariisist lennukiga uus turist, keskealine looduse- ja fotoentusiast, kes elab Reunioni saarel India ookeanis. See saar on nagu P. Guajaanagi Prantsusmaa ülemereterritoorium.
Mehe leidsime lennujaamas ilusti üles, kuna oli teada, et ta kannab valget delfiinidega t-särki. Üllataval kombel oligi ainult üks mees, kel seljas säärane särk. Planeeritud on erinevaid tegevusi/külastusi, kuid senise jutu põhjal on jäänud mulje, et mees on põhiliselt huvitatud loomade pildistamisest. Homme näiteks oli Frederic välja pakkunud Patawa joa külastuse, kuid täna leppisime kokku, et läheme hommikul kell 7 metsa. Sest loomad on metsas. Ja mina olen siis jällegi justkui giid. Nojah, täna õppisin ära ka näiteks ühe taime nime, loodetavasti näeme seda mitmel korral. Aga vähemasti saab mees metsast välja toodud, sellist juhatust võin pakkuda.
laupäev, 6. märts 2010
05.03.2010
Ei ole toimunud muid silmapaistvaid sündmusi peale pideva köhimise. Lugesin üht pehmete kaantega hästimüüvat teost, mis ameeriklasest Joest maha jäi. Tegemist oli põnevusromaaniga, mille üllatavalt usutav tegevustik hargnes 50ndate alguse N-Liidus. Või, et kes olen mina sel teemal usutavust hindama - pidasin siinkohal silmas, et teatavate elu tahkude kirjeldus sarnaneb sellele, mida on kirjutanud Solzhenitzõn ja Applebaum. Igaljuhul oli tegemist põneva teosega, paeluva kaaslasega õhtuses võrkkiiges, rögisemine üksi ei ole ju kuigivõrd meeldiv meelelahutus.
Täna istutasimejällegi mõned puud, ma ei ole küll veel päris vormis, ning juurikatega maadlemine pani voolama põhjendamatult veerohked higiojad, kuid niisama lebotamine hakkas juba muutuma piinlikuks.
03.03.2010
Köha kimbutab endiselt ja enesetunne on kehvapoolne. Eile pärastlõunal tabas paduvihm mind taimi istutamas ning leotas läbi ka intiimseima ühiku minu riietusest. Oli märg ja külm, ning mõistsin, et nüüd tunnen end piisavalt halvasti, et töö lõpetada.
Tänase päeva olen veetnud magades, võrkkiiges lugedes ing loomulikult rögisedes. Olen siin juba osutanud ekvatoriaalses kliimas köhimise irooniale. Aga ka oma õnnetuseunniklikkuse üle naermisest ei tule enamasti head nahka, sest naer kipub sumbuma köhahoogu. Selline tragöödia siis.
Õnneks siiski on päevane lebotamine enesetundele mingilgi määral hästi mõjunud, küllap kosun - vihmamets ei ole veel kaugeltki pääsenud.
01.03.2010
Olen endiselt väsinud ja köhane ning kogu se lugu on pagana häirivalt subakuutne. Tahan öelda, et see mis mu hingamisteedes aset leiab ei ole ei liha ega kala.
Istutasime Cestrumitaimi. Tööjaotus näib olevat muutunud sujuvamaks ning ajaühikus leiab oma tee maapõue järjest suurem arv istikuid.
Oli päikeseline ilm, ning puude vahel lendasid ringi kaunid metallikrohelised mardikad (Bupressidae vms). Kanada turist Andre õpetas, et kui nad puult või liaanilt, kus nad parasjagu istuvad, õhku hirmutada, siis ei suuda nad lennu algul kõrgust säilitada ning langevad liblikavõrgu haardeulatusse. Proovisin, kuid täna suutsid nad hoida enda ning maapinna vahel piisavalt meetreid vältimaks mu võrku langemist.
Võrgu võtan kaasa ka homme, kuna neil päevil on see elukas justkui Püha Graali seisusesse tõstetud, ning ainus rahuldav lahendus on see, kui vähemalt üks neist preparaadiks saab.
Alustasin oma uude märkmikku nimekirja paranoiadest. Koguneb jõudsasti.
28.02.2010
Hommikupoolikul käisime Patawa joal. Viimati käisin seal kuivaperioodil; nüüd oli kosk palju veerohkem, valge vaht ja tormlev vool. Köha tõttu ei olnud plaanis päriselt ujuma minna, kuid kärestikus ringi sumbates õnnestus sellegipoolest päris märjaks saada. Külmast muidugi juttu ei olnud, ilm oli päikeseline ja olemine kose ümber paradiisjas.
Pärastlõunal tegin pika päevase uinaku, tervisele justkui. Kuna sel ajal päevast kütab päike mu tuba ärkasin higiloigus suulakke kleepunud keelega, aga uinakust ei puudunud siiski ka oma kosutavus. Keel on ju ometi suulaest kergesti eraldatav - sõõmu veega näiteks, või lakibensiiniga.
Õhtul toimus võrdlemisi piinlik sünnipäevasündmus laagrirahvaga. Sõime maitsvat kooki ning jõime talutavat tshiili veini. Tegelikult oli Ruth lubanud teha watapa’d, kuid nädalavahetusel oli palju tegemist grupi turistidega ning pühapäeva õhtuks oli ta väsinud ning Otile krevetiroa valmistamine lipsas meelest. Veini pidin ka suuremalt jaolt üksi ära jooma, kuna keegi teine ei olnud suuremas ‘võtmistujus’. Frederic on ära reisil.
Parim osa sünnipäevast oli hubane võrkkiikumine parimas seltskonnas hilisõhtul pärast veiniklaase.
