Kati sõitis hommikul linna, aga kuna mina tundsin end üpris kehvasti, siis eelistasin jääda laagrisse pisikute käes aelema. Aitasin tal vaid prügi autosse laadida, prügivedu on meil siin traditsiooniline osa linnaskäigurituaalist, ja hakkasin pesu pesema. Paarikümne minuti pärast aga tõi Cyrill mulle telefoni, olin üllatunud, sest kes mulle ei helistata sel numbril just tihti. Helistas Kati ja ütles, et vastutulev auto sõitis tal Kaw mäe teel kusagil kurvis külgpeegli küljest ära ja et käsi on katki. Olin täitsa ehmatunud ja seda kõlas olevat ka Kati. Selgitasin olukorda Fredericile, või pigem andsin talle edasi selle vähese informatsiooni, mis mul oli ja sõitsime koos Katit ja autot ära tooma. Leidsimegi ta enne Rourat üpris traumeerituna istumas piruka kõrvalistmel peeglijäänused verises käes. Frederic oli kenasti tore ja mõistlik ega teinud pisikesest asjast nagu katkine peegel suurt numbrit, pealegi on Bernardi hoovis vedelemas identne pirukaauto, mis on küll parandamatult sodiks sõidetud, kuid mis omab vähemalt minu mäletamist mööda mõlemat külgpeeglit. Kati käsi oli pihustunud kildudega päris korralikult pihta saanud ja koju jõudes veetsime veerand tundi kvaliteetaega tema sõrme haavadest pisikesi peegliikilde välja nokitsedes. Olulisemad haavad olid vist siiski mittekehalised, kuid ka need näitasid juba tänase päeva jooksul märke paranemisest.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar