Köha kimbutab endiselt ja enesetunne on kehvapoolne. Eile pärastlõunal tabas paduvihm mind taimi istutamas ning leotas läbi ka intiimseima ühiku minu riietusest. Oli märg ja külm, ning mõistsin, et nüüd tunnen end piisavalt halvasti, et töö lõpetada.
Tänase päeva olen veetnud magades, võrkkiiges lugedes ing loomulikult rögisedes. Olen siin juba osutanud ekvatoriaalses kliimas köhimise irooniale. Aga ka oma õnnetuseunniklikkuse üle naermisest ei tule enamasti head nahka, sest naer kipub sumbuma köhahoogu. Selline tragöödia siis.
Õnneks siiski on päevane lebotamine enesetundele mingilgi määral hästi mõjunud, küllap kosun - vihmamets ei ole veel kaugeltki pääsenud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar