kolmapäev, 21. juuli 2010
17.07.2010
Mu viimane õhtu P. Guajaanas. Kati ja Kuldar läksid valguspüügile, ma siin mehitan elektri ja veesüsteeme ja pean kanu. Kui õhtul generaatori välja saan lülitada ühinen ka ilmselt nendega valguslõksu juures.
Asjad on juba pakitud ning lõhkemiseni pungil seljakott kaalub pisut üle 21 kg. Loodan, et see ei saa olema probleem. Niigi sai enamik riideid maha jäetud, ka matsheete, mille mõtlesin algselt koju kaasa viia jääb maha. Ega mul temaga samas mingit eriti emotsionaalset suhet ole ka, lihtsalt hea kaaslane florotsiidis on olnud ta.
Üldiselt on siinolek juba ammu kestnud rohkem kui piisavalt, aga kojuminekul on ka oma kurvem pool - Kati jääb ju siia veel mitmeks kuuks...
Asjad on juba pakitud ning lõhkemiseni pungil seljakott kaalub pisut üle 21 kg. Loodan, et see ei saa olema probleem. Niigi sai enamik riideid maha jäetud, ka matsheete, mille mõtlesin algselt koju kaasa viia jääb maha. Ega mul temaga samas mingit eriti emotsionaalset suhet ole ka, lihtsalt hea kaaslane florotsiidis on olnud ta.
Üldiselt on siinolek juba ammu kestnud rohkem kui piisavalt, aga kojuminekul on ka oma kurvem pool - Kati jääb ju siia veel mitmeks kuuks...
14.07.2010
Õhtul läksid Kati ja Kuldar valguspüügile ning mina noore turisti Jonathaniga koopasse. Sellest kujunes kõige metsikum ja elamusterohkem metsaskäik minu siinoleku jooksul. Startisime kell 8 pm, sel ajal on siin juba täiesti pime. Nähtavus oli parimatel hetkedel kuni 5 m, sellest kaugemal vaid roheline müür, pimedus ja ööhääled, kui kontrollisin liikumissuunda kompassi abil maniakaalse hoolega ning navigatsioon sujus viperusteta. Teel koopasse kohtasime üht pisemat krabi, madusid ei silmanud, kuid vahetult enne äraminekut olin näinud laagri läheduses üht pruunides toonides ümara sinusoidilaadse seljamustriga madu. Ta ei näinud küll välja ohtlik (st mitte nagu mistahes lõgismadulane), aga maotundlikud seljakarvad olid siiski juba enne metsaminekut turris.
J.-ile huvi pakkuvad ämblikulaadsed (p. keeles ‘’Ambipige’’) olid koopas arvukad ning tal õnnestus ka soovitav kogus elukaid kilekottidesse püüda. Neid elukaid nägime iseenesest ka päevasel koopaskäigul kaks päeva tagasi, aga siis olid nad pisut kartlikumad ning ka Jonathani püügitehnika oli veidi algajalikum, nii et saak jäi olemata.
Päevavalguses oli ka näha koopasuu lähedal laes olev coq de roche’i pesa. Öösel oli kohal ka selle omanik - emane coq de roche, kes osutus igavesti agressiivseks ja raevukaks perenaiseks - kogu aja, mis koopas veetsime pikeeris ta meie peade kohal ning maandus aegajalt ühe või teise turjale või seljakotile. Üpris nö elumuutev kogemus ju - saada läbi pekstud haruldase, inimpelgliku ja range kaitse all oleva linnu poolt. Aja edenedes paistis ta siski meie kohalolekuga pisut leppivat ning istus lihtsalt koopaseinal ning vaatas meid, kutsumata külalisi, kurja pilguga. Leidsin ka ühe suhteliselt pisema tarantli, J. tahtis tedagi kinni püüda, kuid ämblik puges oma urgu ja jäi seal koukivate orkide eest varjatuks. Ja selle koopa fauna ei piirdunud kaugeltki mitte senimainituga - kohal olid ka veidrad kahvatud kärnkonnad ning mõistagi nahkhiired ja ühes koopa lae lõhes märkasin vaikselt redutavat madu - vikerboad. See pragu oli seintest ligi kümne meetri kaugusel ja selleni jõudmine mööda lae konarusi pidi olema jäsemeteta eluka poolt tõesti muljetavaldav sooritus. J. hoidis pidevalt ühe silma laes oleval boal, kuna talle ei meeldivat maod, see et tegemist ei olnud mürkmaoga paistis teda siiski veidi rahustavat. Üllatav, et tal oli selline pisike maohirm, arvestades, et kümnesentimeetriste sõrgadega õõvastavate koopa-misiganes-ämblikulaadsete käperdamine paistis talle olevat ülim rõõm.
Pärast pooltteist tundi koopas asusime koduteele. J.-l oli nüüd käes täispuhutud kottidesse pakitud elukatega täidetud liblikavõrk ja sellega pimedas üle ja läbi murdunud puude ronimine oli üpris akrobaatiline ettevõtmine. Liikusime siis sedasi tasapisi ja vaevaliselt asimuudi järgi läbi pimeda metsa, hääli oli kuulda mitmesuguseid - rohkem ja vähem kurjakuulutavaid. Ühte oja ületades kuulsin, seljatagant, et J. libises ja kukkus, kui tagasi vaatasin, nägin küklooplambi vihus, et J. oli sellili maas, jalgupidi väikeses ojasopis ja karjus ning siputas energiliselt jalgadega. Sekundi pärast nägin ka kogu selle hüsteeria põhjust. Ojasopis oli redutanud kaiman (caiman rouge või caiman gris - teised liigid ei ela sellistes metsaojades ja on ka suuremad. Nähtu põhjal enesekindlalt väita, et tegemist oli kindlalt kas ühe või teisega neist kahest liigist oleks puhas sharlatanism, seetõttu ütlengi: kas üks või teine. Nad on üpriski sarnased, muuseas), selline pisut-üle-meetrine elukas, kes selle peale, et talle järsku libastunud teekäija selga sadas samuti rabelema kukkus. Hammustamist siiski aset ei leidnud ning olukord lahenes umbed 10 sekundi jooksul sellega, et kaiman põgenes - sõud-jooksis mööda kärestikku alla.
Selle pöörase intsidenti poolt vallapäästetud katehoolamiinid kandsid meid ülejäänud tee koju. Nägime veel mõningaid puukonni, sealhulgas ühte, kes oli naeruväärselt pisike ja tulnukasilmadega.
Öine mets on ühesõnaga mõnevõrra elamusterohkem kui päevane. Millestki mainitust mul pilte kahjuks ei ole, sest mu kameral ei ole enam välgukontakti. See ‘’pildistamata jäämine’’ tekitas küll mõnevõrra kibedust, kuid samas elamused olid pagana uhked. Ja kaiman oleks tõenäoliselt püüdmatuks jäänud ka siis, kui kaamera oleks pidevalt käes valmis olnud - liialt kiire olukord oli see.
J. jäi värvika metsaskäiguga mõistagi väga rahule, ja mul oli rõõm, et sain korraldada ühe sellise ühiku seiklusturismi, kui soovite. Selline gideerimine on igaljuhul midagi mida oleksin siin meeleldi rohkem teinud. Küllap peab aga tunnistama, et suur osa turistidest ei elaks sellist ‘’teenust’’ üle.
J.-ile huvi pakkuvad ämblikulaadsed (p. keeles ‘’Ambipige’’) olid koopas arvukad ning tal õnnestus ka soovitav kogus elukaid kilekottidesse püüda. Neid elukaid nägime iseenesest ka päevasel koopaskäigul kaks päeva tagasi, aga siis olid nad pisut kartlikumad ning ka Jonathani püügitehnika oli veidi algajalikum, nii et saak jäi olemata.
Päevavalguses oli ka näha koopasuu lähedal laes olev coq de roche’i pesa. Öösel oli kohal ka selle omanik - emane coq de roche, kes osutus igavesti agressiivseks ja raevukaks perenaiseks - kogu aja, mis koopas veetsime pikeeris ta meie peade kohal ning maandus aegajalt ühe või teise turjale või seljakotile. Üpris nö elumuutev kogemus ju - saada läbi pekstud haruldase, inimpelgliku ja range kaitse all oleva linnu poolt. Aja edenedes paistis ta siski meie kohalolekuga pisut leppivat ning istus lihtsalt koopaseinal ning vaatas meid, kutsumata külalisi, kurja pilguga. Leidsin ka ühe suhteliselt pisema tarantli, J. tahtis tedagi kinni püüda, kuid ämblik puges oma urgu ja jäi seal koukivate orkide eest varjatuks. Ja selle koopa fauna ei piirdunud kaugeltki mitte senimainituga - kohal olid ka veidrad kahvatud kärnkonnad ning mõistagi nahkhiired ja ühes koopa lae lõhes märkasin vaikselt redutavat madu - vikerboad. See pragu oli seintest ligi kümne meetri kaugusel ja selleni jõudmine mööda lae konarusi pidi olema jäsemeteta eluka poolt tõesti muljetavaldav sooritus. J. hoidis pidevalt ühe silma laes oleval boal, kuna talle ei meeldivat maod, see et tegemist ei olnud mürkmaoga paistis teda siiski veidi rahustavat. Üllatav, et tal oli selline pisike maohirm, arvestades, et kümnesentimeetriste sõrgadega õõvastavate koopa-misiganes-ämblikulaadsete käperdamine paistis talle olevat ülim rõõm.
Pärast pooltteist tundi koopas asusime koduteele. J.-l oli nüüd käes täispuhutud kottidesse pakitud elukatega täidetud liblikavõrk ja sellega pimedas üle ja läbi murdunud puude ronimine oli üpris akrobaatiline ettevõtmine. Liikusime siis sedasi tasapisi ja vaevaliselt asimuudi järgi läbi pimeda metsa, hääli oli kuulda mitmesuguseid - rohkem ja vähem kurjakuulutavaid. Ühte oja ületades kuulsin, seljatagant, et J. libises ja kukkus, kui tagasi vaatasin, nägin küklooplambi vihus, et J. oli sellili maas, jalgupidi väikeses ojasopis ja karjus ning siputas energiliselt jalgadega. Sekundi pärast nägin ka kogu selle hüsteeria põhjust. Ojasopis oli redutanud kaiman (caiman rouge või caiman gris - teised liigid ei ela sellistes metsaojades ja on ka suuremad. Nähtu põhjal enesekindlalt väita, et tegemist oli kindlalt kas ühe või teisega neist kahest liigist oleks puhas sharlatanism, seetõttu ütlengi: kas üks või teine. Nad on üpriski sarnased, muuseas), selline pisut-üle-meetrine elukas, kes selle peale, et talle järsku libastunud teekäija selga sadas samuti rabelema kukkus. Hammustamist siiski aset ei leidnud ning olukord lahenes umbed 10 sekundi jooksul sellega, et kaiman põgenes - sõud-jooksis mööda kärestikku alla.
Selle pöörase intsidenti poolt vallapäästetud katehoolamiinid kandsid meid ülejäänud tee koju. Nägime veel mõningaid puukonni, sealhulgas ühte, kes oli naeruväärselt pisike ja tulnukasilmadega.
Öine mets on ühesõnaga mõnevõrra elamusterohkem kui päevane. Millestki mainitust mul pilte kahjuks ei ole, sest mu kameral ei ole enam välgukontakti. See ‘’pildistamata jäämine’’ tekitas küll mõnevõrra kibedust, kuid samas elamused olid pagana uhked. Ja kaiman oleks tõenäoliselt püüdmatuks jäänud ka siis, kui kaamera oleks pidevalt käes valmis olnud - liialt kiire olukord oli see.
J. jäi värvika metsaskäiguga mõistagi väga rahule, ja mul oli rõõm, et sain korraldada ühe sellise ühiku seiklusturismi, kui soovite. Selline gideerimine on igaljuhul midagi mida oleksin siin meeleldi rohkem teinud. Küllap peab aga tunnistama, et suur osa turistidest ei elaks sellist ‘’teenust’’ üle.
neljapäev, 15. juuli 2010
12.07.2010
Hommikul sõitsime Danteliga Matoury lähedale Tapiria lehti koguma. Neid oli tarvis veel 20 kg. Teel nägimel suurt kärplast, nimeks tal ladina keeles Eira Barbara. Tegemist on u 70cm pikkuse pikliku musta loomaga, kelle pea on heledamat värvi. Arvan, et olen teda enne ka näinud, aga pidanud jaguarundiks.
Pärastlõunal tapsime metsas laisiku, õnnetusena justkui. Ühe liaani kogumiseks langetasime suure puu ning kui ronisime võra vahele taimelehti koguma nägime seal okste vahel maapinnal vedelemas end veel pisut liigutavat kolmvarvaslaisikut. Kurb. Samas paneb mõtlema - seda laisikuliiki ei ole ma varem Kaw mäe kohanud, kuid nüüd ühe juhusliku puu langetamisel sadas üks alla. Loomulikult ratsionaalselt mõeldes ei ole võimalik sellest midagi järeldada, kuid nö talupojatarkuse kohaselt võiks mõelda, et nad ei ole ka siin kaugeltki mitte haruldased, vaid lihtsalt jahtimise tõttu inimkartlikumad ja varjavad end hoolsamalt kui näiteks Rorota mäel.
Niisiis tarbides toodet, mille sees on vihmametsast korjatud taimed võite (pisut siiski kaudsemalt kui meie siin, kes reaalselt hoiame käes mootorsaage ja matsheetesid) olla vastutav nunnude laisikute või mistahes teiste metsaelukate hukkumise eest. Ja peab ütlema, et selleks et saada võrdlemisi väike kogus selle liaani lehti tuli metsale põhjustada silmapaistev trauma.
Vot - ja mis on siis öko - kas industrialiseeritud põllumajanduse toodang või midagi, mis on pärit ‘’otse loodusest’’...
Pärastlõunal tapsime metsas laisiku, õnnetusena justkui. Ühe liaani kogumiseks langetasime suure puu ning kui ronisime võra vahele taimelehti koguma nägime seal okste vahel maapinnal vedelemas end veel pisut liigutavat kolmvarvaslaisikut. Kurb. Samas paneb mõtlema - seda laisikuliiki ei ole ma varem Kaw mäe kohanud, kuid nüüd ühe juhusliku puu langetamisel sadas üks alla. Loomulikult ratsionaalselt mõeldes ei ole võimalik sellest midagi järeldada, kuid nö talupojatarkuse kohaselt võiks mõelda, et nad ei ole ka siin kaugeltki mitte haruldased, vaid lihtsalt jahtimise tõttu inimkartlikumad ja varjavad end hoolsamalt kui näiteks Rorota mäel.
Niisiis tarbides toodet, mille sees on vihmametsast korjatud taimed võite (pisut siiski kaudsemalt kui meie siin, kes reaalselt hoiame käes mootorsaage ja matsheetesid) olla vastutav nunnude laisikute või mistahes teiste metsaelukate hukkumise eest. Ja peab ütlema, et selleks et saada võrdlemisi väike kogus selle liaani lehti tuli metsale põhjustada silmapaistev trauma.
Vot - ja mis on siis öko - kas industrialiseeritud põllumajanduse toodang või midagi, mis on pärit ‘’otse loodusest’’...
11.07.2010
Hommikul läksid Kati ja Kuldar linna, ma jäin metsa. Magasin kaua ja käisin metsas jalutamas, liblikavõrgu ja kaameraga. Ei olnud küll päris-päris päikeseline ilm, kuid Morpho’sid oli liikumas siiski palju. Õnnestus püüda nii mõnigi heas seisukorras eksemplar. Tegin mõned pildid ka, kuigi viimasel ajal ei ole ses osas nagu õiget tuhinat olnud. Olin muutunud liialt sõltuvaks oma uuest välgust ja teravusest mida ta piltidel võimaldas. Täna pidin läbi ajama loomuliku valgusega, tulemuseks taimestiku varjus suur sisalik söömas väikest sisalikku ja kolmas sisalik peesitamas Heliconi lehel päikeselaigus. Naljakas, et mu lähenemine mistahes olukorra pildistamisele sõltub nii ulatuslikult tehnikast mis mul käepärast on, see määrab kogu asja võtme nö. Tegelikult peaks vast olema vastupidi, et esmalt on mingi idee, visioon, kui soovite kasutada lolle väljendeid, mille teostamine toimub siis vastavat vajalikku tehnikat kasutades. Võibolla see eristabki fotograafe inimestest, kes teevad palju pilte.
Täna ma ise valguspüügile ei läinud, kuid õhtul kui jooksult tagasi jõudsin leidsin Kuldari ja Kati õuelt pirukaga maadlemas. Süütelukk ei allunud menetlustele võtmega. See ei ole sugugi uus probleem, kuid enamasti on õnnestunud pärast mõningast pusserdamist siiski süüde sisse saada. Täna aga tuli pimedus halastamatult peale ning üle ei jäänud muud, kui pirukas teise auto järel valguspüügiplatsile pukseerida. Aitasin neil valguslõksu üles panna ja jalutaisn tagasi laagrisse. Teel oli pisike musta põhivärvi ning tiigrilaadselt paiknevate kollaste triibukestega madu. Kutsusin kolleegid pilti tegema ja vaatasin kibedusega pealt - mul ei olnud kaamerat kaasas ja ta ei ole enam ka öö-makrodeks võimeline.
Õhtupimeduses majade vahel kõndides leidsin maast emase Megasoma acteoni, jajah pillun liiginimesid nagu Karl Linne, aga sellega tõenäoliselt tegemist oli. Ja siis noh, külmutasin ta ära, nagu ikka.
Täna ma ise valguspüügile ei läinud, kuid õhtul kui jooksult tagasi jõudsin leidsin Kuldari ja Kati õuelt pirukaga maadlemas. Süütelukk ei allunud menetlustele võtmega. See ei ole sugugi uus probleem, kuid enamasti on õnnestunud pärast mõningast pusserdamist siiski süüde sisse saada. Täna aga tuli pimedus halastamatult peale ning üle ei jäänud muud, kui pirukas teise auto järel valguspüügiplatsile pukseerida. Aitasin neil valguslõksu üles panna ja jalutaisn tagasi laagrisse. Teel oli pisike musta põhivärvi ning tiigrilaadselt paiknevate kollaste triibukestega madu. Kutsusin kolleegid pilti tegema ja vaatasin kibedusega pealt - mul ei olnud kaamerat kaasas ja ta ei ole enam ka öö-makrodeks võimeline.
Õhtupimeduses majade vahel kõndides leidsin maast emase Megasoma acteoni, jajah pillun liiginimesid nagu Karl Linne, aga sellega tõenäoliselt tegemist oli. Ja siis noh, külmutasin ta ära, nagu ikka.
09.07.2010
Käisin linnas. Võtsin peale tee ääres hääletava vana mehe ning viisin mõned kilomeetrid edasi. Too mees oli nii uskumatult kõhn, praktiliselt skelett, millele olid püksid vööga tihedalt ümber tõmmatud ja ta nina oli langenud sisse, ei tea kas süüfilisest, lesihmaniaasist või mingil muul tagajärjel. Esimese asjana küsis ta mult prantsuse keeles, miks on elu nii raske … peagi jõudsime arusaamiseni, et saame paremini suhelda inglise keeles - päritolult oli ta nimelt shotlane, P. Guajaanas elanud 20 aastat. Kui ütlesin, et olen eestlane, rääkis ta, et enne Teist Maailmasõda oli ta isa viinud ta vaatama Maailma Tugevaima Mehe esinemist. See mees olnud eestlane, nimega Georg Hackelschmidt vms, ja tema esinemine seisnes selles, et ta muuseas tõstis üles hobuse koos ratsanikuga ning painutas raudtalasid. Too hääletaja oli ühtlasi sõdinud Teises Maailmasõjas, seega peaks ta olema ligikaudu 90aastane. Pöörane.
Hirmus oli teda koos kompsudega sinna teeristi peale maha jätta, sest taeva tumesinisus andis märku vihma peatsest algusest. Mina keerasin ära Roura poole, tema sihtpunkt pidavat aga olema kusagil Regina’sse viiva maantee ääres. Vähemalt oli tal vihmavari…
Pärastlõunal läksin lennujaama vastu noorele prantsuse entomoturistile. Poiss oli tõesti vaevalt 18 vms. Öösel tegime valguspüüki. Pirukas roomas püügikohta ja tagasi veel omal jõul, kuid ilma tuledeta, mistõttu kesköine laagrisse tagasi tulek oli üpris seikluslik: küljeaknast väljas hoitav pisike küklooplamp ei valgusta ikka kaugeltki nii hästi kui auto tuled.
Hirmus oli teda koos kompsudega sinna teeristi peale maha jätta, sest taeva tumesinisus andis märku vihma peatsest algusest. Mina keerasin ära Roura poole, tema sihtpunkt pidavat aga olema kusagil Regina’sse viiva maantee ääres. Vähemalt oli tal vihmavari…
Pärastlõunal läksin lennujaama vastu noorele prantsuse entomoturistile. Poiss oli tõesti vaevalt 18 vms. Öösel tegime valguspüüki. Pirukas roomas püügikohta ja tagasi veel omal jõul, kuid ilma tuledeta, mistõttu kesköine laagrisse tagasi tulek oli üpris seikluslik: küljeaknast väljas hoitav pisike küklooplamp ei valgusta ikka kaugeltki nii hästi kui auto tuled.
reede, 9. juuli 2010
08.07.2010
Hommikul sai raiesmiku puurisust puhastamine lõpetatud. Pärast seda plaanisime tuua kanadele uut saepuru ning viia ära prügi. Selleks mõistagi oli tarvis pirukas käima tõmmata, kuna tavapärasel viisil ta juba mõnda aega ei käivitu. Ka tõmbamine ei andnud kergesti vilju, lõpuks kui proovisin kolmanda käiguga hakkas mootor siiski tööle. Ühtlasi vupsas kapoti alt välja purunenud generaatori rihm. Veidral kombel selle rihma purunemine lahendas auto käivitumisprobleemi. Jõudsime isekeskis hüpoteesini, et probleem ei olnudki starteris, vaid konditsioneeri pumbas, mis mingil põhjusel ringi ei käinud ning seetõttu ka generaatorit ja mootorit kinni hoidis (nad olid sama rihma all). Nüüd läheb pirukas ilusti võtmest käima, kuid ilmselt oleks liialdus öelda, et ta on sõidukorras, samas tema seisukord on vähemalt sama hea kui enne.
Käisin täna esimest korda siinoleku jooksul ilma fotovarustuseta metsas, sihtpunktiks seekord ‘’kõrge kosk’’ laagri suhtelises läheduses. Kaamera jäi koju, kuna ta oli traagiliselt pooleks murdunud. Tõstsin teda välgust, mille peale välgujalg koos ümbristseva odava plasti tükiga kaamera kere küljest murdus/rebenes jättes endast järgi haigutava augu. See mõjus mõistagi kaamera ilmataluvusele hävitavalt. Õhtul liimisin killu tagasi, kui välgu ühendused on siiski hävinud ja ma ei ole kindel kas neid on võimalik taastada. Kehv lugu, sest makrotegemine on seega nüüd praktiliselt lõpetatud ja see on ka enamvähem aius ‘’zhanr’’ või nii, mis sest masinast talutava kvaliteediga välja tuleb. Edaspidi puuduvad mul vahendid, et temasse robustses kvantiteedis footoneid sisse rammida.
Käisin täna esimest korda siinoleku jooksul ilma fotovarustuseta metsas, sihtpunktiks seekord ‘’kõrge kosk’’ laagri suhtelises läheduses. Kaamera jäi koju, kuna ta oli traagiliselt pooleks murdunud. Tõstsin teda välgust, mille peale välgujalg koos ümbristseva odava plasti tükiga kaamera kere küljest murdus/rebenes jättes endast järgi haigutava augu. See mõjus mõistagi kaamera ilmataluvusele hävitavalt. Õhtul liimisin killu tagasi, kui välgu ühendused on siiski hävinud ja ma ei ole kindel kas neid on võimalik taastada. Kehv lugu, sest makrotegemine on seega nüüd praktiliselt lõpetatud ja see on ka enamvähem aius ‘’zhanr’’ või nii, mis sest masinast talutava kvaliteediga välja tuleb. Edaspidi puuduvad mul vahendid, et temasse robustses kvantiteedis footoneid sisse rammida.
07.07.2010
Eile sai metsalangetamine lõpetatud. Bernardi suure mootorsaega tulid viimased puud maha kiiresti ja valutult, vähemasti minu jaoks.
Täna põletasime oksi, motivatsioon ei olnud kuigivõrd kõrge, mistõttu lõpetasime varakult. Otsusele koju minna aitas muidugi kaasa ka vihmasadu. Viimastel päevadel on umbes nelja ajal päeval hakanud sadama, nagu kellavärk.
Täna põletasime oksi, motivatsioon ei olnud kuigivõrd kõrge, mistõttu lõpetasime varakult. Otsusele koju minna aitas muidugi kaasa ka vihmasadu. Viimastel päevadel on umbes nelja ajal päeval hakanud sadama, nagu kellavärk.
05.07.2010
Hommikul käisime Matoury lähedalt maantee äärest T. guianensis’e (üks puu) lehti kogumas. Maantee äärest just - kui mingi toote peale on kirjutatud ‘’vihmametsast’’ vms, siis võib ilmselt eeldada, et koostisosas on kogutud kusagilt prügimäe servalt, linnakanalisatsiooni suubumiskohalt või maantee äärest.
Kui 30 kg oli koos, oli veel vaja käia Danteliga linnas asju ajamas, teha peatus Bernardi juures, et laenata tema mootorsaagi ning sõitsimegi tagasi koju mäele. Pärastlõunal langetasin metsa. Bernardi masin on naeruväärselt effektiivsem kui see jubin, mille Frederic osta otsustas, aga samas on tegemist ka üpris massiivse aparaadiga. Küllap on seal mingi seos: võimsamad saed on suuremad, tihti. Igatahes hävis vihmamets igavesti jõudsasti, kuni õlikork eest ära hüppas. Seesama kork, mida sügisel epo-liimiga parandasin. Lootsin tegelikult salamisi, et ehk on Bernard ise vahepeal saagi kasutanud ning uue korgi hankinud, kuid ei olnud säärast õnne. Õhtul meisterdasin korgi uuesti liimiga kokku ja kui ta homme vähemalt samagi kaua vastu peab kui täna, siis peaks asi valmis ka saama. Oleks ehk tore see asi nö ära lõpetada, tegemist oli ju ometi mu viimase aasta põhilise, suurima projektiga, mis on kestnud alates eelmisest augustist, kuigi aegajalt on mingid muud ettevõtmised metsatöö seisma pannud.
Kui 30 kg oli koos, oli veel vaja käia Danteliga linnas asju ajamas, teha peatus Bernardi juures, et laenata tema mootorsaagi ning sõitsimegi tagasi koju mäele. Pärastlõunal langetasin metsa. Bernardi masin on naeruväärselt effektiivsem kui see jubin, mille Frederic osta otsustas, aga samas on tegemist ka üpris massiivse aparaadiga. Küllap on seal mingi seos: võimsamad saed on suuremad, tihti. Igatahes hävis vihmamets igavesti jõudsasti, kuni õlikork eest ära hüppas. Seesama kork, mida sügisel epo-liimiga parandasin. Lootsin tegelikult salamisi, et ehk on Bernard ise vahepeal saagi kasutanud ning uue korgi hankinud, kuid ei olnud säärast õnne. Õhtul meisterdasin korgi uuesti liimiga kokku ja kui ta homme vähemalt samagi kaua vastu peab kui täna, siis peaks asi valmis ka saama. Oleks ehk tore see asi nö ära lõpetada, tegemist oli ju ometi mu viimase aasta põhilise, suurima projektiga, mis on kestnud alates eelmisest augustist, kuigi aegajalt on mingid muud ettevõtmised metsatöö seisma pannud.
04.07.2010
Pühapäev. Hommikupoolikul käisin Kuldariga lähedalasuvat suurt koobast vaatamas, et pärandada informatsioon selle asukoha kohta jne. Ilm oli niiske ja seetõttu ei olnud Katil tahtmist metsa tulla. Tegin pilte veidratest koopaelukatest, eksploreerisime taskulampide valgel koopa tagumist nahkhiirtest kubisevat osa ja sellega ekskursioon allmaailma kulmineeruski. Nahkhiired olid sama õõvastavad nagu alati.
Pärast pühapäevaselt pannkoogist lõunasööki näitas ilm mõningasi paranemismärke ning läksime välja kolmekesi. Seekord Patawa joa juurde. See on põhiline meie laagri lähedal asuv ‘’peavoolu’’ turismiobjekt, no see ja cock-de-roche’i koopad, olen neid ehk juba maininud ka. No igaljuhul võiks info ka selle kose asukoha kohta siinses eesti kogukonnas edasi kanduda. Oja oli täna väga veerohke, juga vahutas ning pihustas rikkalikult veetolmu, mis kaameral pikema kokkupuute puhul pead kippus segi ajama. Turnisime ka kive mööda pisut allavoolu ja solberdasime lõbusasti jalgupidi ojas.
Tagasiteel märkas Kuldar augus redutavat suurt pruuni tarantlit, usutavasti oli siis tegu Theraposa blondi’ga. Kahjuks aga eksponeeris ta ainult oma tagakeha ja mõnda jalga ning neid ma pildistamisvääriliseks ei pidanud. Urgitsemise peale ronis ta augus hoopis sügavamale, mis nüüd retrospektiivis ei tundugi tema poolt kuigivõrd üllatava teguviisina.
Pärast pühapäevaselt pannkoogist lõunasööki näitas ilm mõningasi paranemismärke ning läksime välja kolmekesi. Seekord Patawa joa juurde. See on põhiline meie laagri lähedal asuv ‘’peavoolu’’ turismiobjekt, no see ja cock-de-roche’i koopad, olen neid ehk juba maininud ka. No igaljuhul võiks info ka selle kose asukoha kohta siinses eesti kogukonnas edasi kanduda. Oja oli täna väga veerohke, juga vahutas ning pihustas rikkalikult veetolmu, mis kaameral pikema kokkupuute puhul pead kippus segi ajama. Turnisime ka kive mööda pisut allavoolu ja solberdasime lõbusasti jalgupidi ojas.
Tagasiteel märkas Kuldar augus redutavat suurt pruuni tarantlit, usutavasti oli siis tegu Theraposa blondi’ga. Kahjuks aga eksponeeris ta ainult oma tagakeha ja mõnda jalga ning neid ma pildistamisvääriliseks ei pidanud. Urgitsemise peale ronis ta augus hoopis sügavamale, mis nüüd retrospektiivis ei tundugi tema poolt kuigivõrd üllatava teguviisina.
laupäev, 3. juuli 2010
02.07.2010
Praegu sajab nii pöörast vihma, mida isegi siin liialt tihti ei näe. Langeva vee ja plekkkatuse kokkupuutest produtseerub palju detsibelle, maapind keeb ja pulbitseb miljonist survepesujoast, mis teda tabavad ja udu hõljub ka katuse alla ja akendest sisse. Seetõttu olen ma ka toas, lisapõhjuseks on ehk ka tõsiasi, et ei olegi nagu miskit teha. Risupõletamine lagendikul sai juba hommikul nö valmis, ühtki teist projekti plaanis ei ole ja jalutamiseks on kehv ilm. Ennelõunal tegin siiski pisikese retke metsa, kohta kus ei olnudki varme käinud. Ronisin üht oja mööda mäest alla, mitte kuigi kaugele siiski, sest tundsin end sandaalidega risus soperdades pisut ebamugavalt (seal teatavasti on ju igasugused ohtlikud lülijalgsed ja maod) ja oli ka tunda, et lõunasöögiaeg on lähenemas.
Eile kohtasin laagri lähedal kõrvalteel üht magistranti Mississipi State (University)-st, kes püüdis liblikaid liigist Heliconius errata (vms). Rääkis, et selle liigi isendite tiibade värvuse ja mustri variatsioon on väga lai ning ta uurib, kuidas ja kas konkreetse isendi tiibade värvus mõjutab tõenäosust, et ta saab lindude poolt ära söödud. Selline evolutsiooniline ökoloogia värk siis nagu, ka rääkis ta, et on võrdlemisi ebatavaline, et magistrandil õnnestub nõnda eksootilisse paika välitöödele tulla ja et professorid on kadedad.
Eile kohtasin laagri lähedal kõrvalteel üht magistranti Mississipi State (University)-st, kes püüdis liblikaid liigist Heliconius errata (vms). Rääkis, et selle liigi isendite tiibade värvuse ja mustri variatsioon on väga lai ning ta uurib, kuidas ja kas konkreetse isendi tiibade värvus mõjutab tõenäosust, et ta saab lindude poolt ära söödud. Selline evolutsiooniline ökoloogia värk siis nagu, ka rääkis ta, et on võrdlemisi ebatavaline, et magistrandil õnnestub nõnda eksootilisse paika välitöödele tulla ja et professorid on kadedad.
30.06.2010
Täna märkasin metsas risu sees musta-valge-triibulist madu, kel olid pea juures kollakad laigud. Vaatasime teda kõik huviga, aga siis ta roomas järgmise risuhunniku sisse peitu. Eks need asjad kipu nii olema jah. Ei teagi, kas ta oli mürgine või mitte, aga kindlasti ei olnud ta agressiivne.
Ruth tegi märkuse, et mu keha kogu ventraalset pinda katvate kuplade kohta ja tõi mulle mingi kortikosteroidisalvi. Seni ei ole salv aidanud ja sügan end endiselt nagu loom. Ei teagi, kes on kurja juur, kuid kahtlustan, et Doggy (või Doki.Dok-Dok, e teagi) andis mulle edasi mõned oma kirbud, kui üleeile murus päikest võttes tema kõrvatagust sügasin. Käsi peseb kätt, jätkuvalt.
Pärast tööd tegime pisikese retke metsa, et korjata mõned H. bihai õisikud Florencile, kel on täna sünnipäev. Sel taimel on igavesti uhked punased õie kattelehed.
Viimasel ajal olen pisut kibetsenud asjade üle, mis on siin nö tegemata jäänud. Küllalt suur osa asjadest, mida lootsin selle aasta jooksul juhtuma saavat. Aga kibetsemine hakkab tasapisi otsa ka saama. Viimastel nädalavahetustel teen veel mõned retked võssa, sprayin&prayin kõikvõimalikku ettejäävat ekvatoriaalset loodust ja töötan tööpäevadel lõunapauside ajal oma päevituse kallal saavutamaks roosa asemele tumepunast. Mul täiega on eesmärgid, elus või nii...
Ruth tegi märkuse, et mu keha kogu ventraalset pinda katvate kuplade kohta ja tõi mulle mingi kortikosteroidisalvi. Seni ei ole salv aidanud ja sügan end endiselt nagu loom. Ei teagi, kes on kurja juur, kuid kahtlustan, et Doggy (või Doki.Dok-Dok, e teagi) andis mulle edasi mõned oma kirbud, kui üleeile murus päikest võttes tema kõrvatagust sügasin. Käsi peseb kätt, jätkuvalt.
Pärast tööd tegime pisikese retke metsa, et korjata mõned H. bihai õisikud Florencile, kel on täna sünnipäev. Sel taimel on igavesti uhked punased õie kattelehed.
Viimasel ajal olen pisut kibetsenud asjade üle, mis on siin nö tegemata jäänud. Küllalt suur osa asjadest, mida lootsin selle aasta jooksul juhtuma saavat. Aga kibetsemine hakkab tasapisi otsa ka saama. Viimastel nädalavahetustel teen veel mõned retked võssa, sprayin&prayin kõikvõimalikku ettejäävat ekvatoriaalset loodust ja töötan tööpäevadel lõunapauside ajal oma päevituse kallal saavutamaks roosa asemele tumepunast. Mul täiega on eesmärgid, elus või nii...
29.06.2010
Täna põletasime raiesmikul vihmametsa jäänuseid ja kuna tegime seda neljakesi kulges asi tavalisest silmnähtavalt kiiremini. Päev oli ka viljakas fotograafia ja huvitav loodusteaduslikult seisukohalt: puunottide alt tulid välja skorpion ja üks väiksemapoolne pruu madu ning teele jäi ka üks ilus värviline ritsikas, kellele sai lisaks välgutabamusele osaks ka sügavkülmutamine.
27.06.2010
Nägin täna puumat ja lausa kaks korda sealjuures. Esimesel korral siis, kui käisin hommikul kohe pärast ärkamist väikesel jalutuskäigul. Kati ei viitsinud tulla ja oli pärast pettunud. Kuid pettumus ei kestnud kaua, sest pärast hommikusööki läksime pisikesele matkale mööda ‘’le grand tour’’-i (nii märkisin selle kaardil, mille Fredericile sünnipäevaks kinkisime) ja nägime kõik kolmekesi (Kati; Kuldar; ma) tee peal puumat. Viis kuidas see loom käitus oli üpris muljetavaldav, ei paistnud mingit hirmu ega ka mingi ähvardust. Mõlemal kohtumisel kõndis ta rahulikult minema, esimesel korral mööda teed nii, et kui talle järgi kõndisin nägin teda kurvi taga jällegi ja nii kaks korda. Siis tüdines ta mängust ära ja läks metsa. Mingit tegelikku pilti ma temast mõistagi ei saanud, vaid ühe über-uduse käkerdise ning sellelgi on esimene pool puumast puude varjus.
Jalutuskäik väsitas päris korralikult ära ja tegi uniseks nagu ka eelmsiel pühapäeval. Kuid selliste metsaskäikude jaoks ma siin ju olengi. Nädalapäevadel aset leidev ei vääriks enamasti isegi teadvselolekut, leian ma.
Jalutuskäik väsitas päris korralikult ära ja tegi uniseks nagu ka eelmsiel pühapäeval. Kuid selliste metsaskäikude jaoks ma siin ju olengi. Nädalapäevadel aset leidev ei vääriks enamasti isegi teadvselolekut, leian ma.
26.06.2010
Kuigi oli laupäev oli meil tänaseks kavas tööülesanne. Korjasime ühe puu -Tapiria guianensis- lehti. Selleks sõitsime hommikul varakult Matourysse, korjasime peale Danteli, tõime piruka ära töökojast, kus ta lekkivat radiaatorit väidetavasti pisut tihendati. Hästi ta töötada siiski ei taha, kriitilisim moment on käivitamine - starter justkui ei jõua mootorit ringi ajada, siis paistab abi olevat sellest kui mootorit manuaalselt pisut ringi loksutada.
Taimede korjamine sujus jõudsasti, kiiresti ja valutult. Kui olime korjatud kraami kuivatisse laiali laotanud sõidutasin Danteli Cayenne’i, käsisin turul varumas puuvilju ning supermarketis, et osta Fredericile sünnipäevakink - laagri ümbruse kaart. Selle kardi tegime hiljev ka pisut ära - lisasime kahe koopa asukohad ja ka pisut huumorit - näit x’ga märgitud koht keset homogeense väljanägemisega märgala tähistusega ‘’the middle of nowhere’’. Õhtul andsime kingituse Fredericile üle pressides sellega välja kutse sünnipäevakooki sööma. Masterplaan eksole.
Taimede korjamine sujus jõudsasti, kiiresti ja valutult. Kui olime korjatud kraami kuivatisse laiali laotanud sõidutasin Danteli Cayenne’i, käsisin turul varumas puuvilju ning supermarketis, et osta Fredericile sünnipäevakink - laagri ümbruse kaart. Selle kardi tegime hiljev ka pisut ära - lisasime kahe koopa asukohad ja ka pisut huumorit - näit x’ga märgitud koht keset homogeense väljanägemisega märgala tähistusega ‘’the middle of nowhere’’. Õhtul andsime kingituse Fredericile üle pressides sellega välja kutse sünnipäevakooki sööma. Masterplaan eksole.
25.06.2010
Põletasime pisut puurisu - nö puhastasime raiesmikku, mis on teel istanduseks saamisele. Kui olime töö lõpetanud, jalutasin kaameraga raiesmikul ringi ja otsisin väikesi objekte. Nägin pruunikates toonides madu pugemas ühte oksahunnikusse, mille päeval ladunud olime. Vahva - ehitasime tõelise ussipesa.
Täna saabus Kuldar. Algselt pidi Frederic talle ise lennujaama vastu minema, kuid kuna lend hilines 2 tundi, siis ei olnud tal tahtmist seda ootama jääda ning saatis vastuvõttu läbi viima hoopis minu. Ühtlasi viisin Ruth’i nädalavahetusel linna. Sõit kujunes tavalisest elamusterohkemaks. Sirgel maantelõigul enne Matoury’t hakkas mu ees olev auto sooritama vasakpööret, pidurdasin tasapisi ja järsku kuulsmie kummivingumist ja tundsime , et keegi on meile tagant sisse sõitnud. Taga sõitnud auto juhi tähelepanu ja motoorika ei olnud kaugeltmi ülesannete kõrgusel. Õnneks ei olnud kahju suur - Frederici auto tagumisel põrke’’rauale’’ jäi vaid pisutpunast värvi teise masina esiotsast. Zhestikuleerisin tuhmile kaasliiklejale ‘’kus su pagana silmad on?!’’, kuid kui selgus, et katki ei olegi miskit, otsustasime, et ‘’pas problem’’, kätlesime ja liiklesime edasi.
Tagasiteel laagrisse peatusin, et näidata Kuldarile üle tee minevaid aedniksipelgaid, aga ma ei ole kindel, kas see talle muljet avaldas.
Täna saabus Kuldar. Algselt pidi Frederic talle ise lennujaama vastu minema, kuid kuna lend hilines 2 tundi, siis ei olnud tal tahtmist seda ootama jääda ning saatis vastuvõttu läbi viima hoopis minu. Ühtlasi viisin Ruth’i nädalavahetusel linna. Sõit kujunes tavalisest elamusterohkemaks. Sirgel maantelõigul enne Matoury’t hakkas mu ees olev auto sooritama vasakpööret, pidurdasin tasapisi ja järsku kuulsmie kummivingumist ja tundsime , et keegi on meile tagant sisse sõitnud. Taga sõitnud auto juhi tähelepanu ja motoorika ei olnud kaugeltmi ülesannete kõrgusel. Õnneks ei olnud kahju suur - Frederici auto tagumisel põrke’’rauale’’ jäi vaid pisutpunast värvi teise masina esiotsast. Zhestikuleerisin tuhmile kaasliiklejale ‘’kus su pagana silmad on?!’’, kuid kui selgus, et katki ei olegi miskit, otsustasime, et ‘’pas problem’’, kätlesime ja liiklesime edasi.
Tagasiteel laagrisse peatusin, et näidata Kuldarile üle tee minevaid aedniksipelgaid, aga ma ei ole kindel, kas see talle muljet avaldas.
Tellimine:
Postitused (Atom)
