Praegu sajab nii pöörast vihma, mida isegi siin liialt tihti ei näe. Langeva vee ja plekkkatuse kokkupuutest produtseerub palju detsibelle, maapind keeb ja pulbitseb miljonist survepesujoast, mis teda tabavad ja udu hõljub ka katuse alla ja akendest sisse. Seetõttu olen ma ka toas, lisapõhjuseks on ehk ka tõsiasi, et ei olegi nagu miskit teha. Risupõletamine lagendikul sai juba hommikul nö valmis, ühtki teist projekti plaanis ei ole ja jalutamiseks on kehv ilm. Ennelõunal tegin siiski pisikese retke metsa, kohta kus ei olnudki varme käinud. Ronisin üht oja mööda mäest alla, mitte kuigi kaugele siiski, sest tundsin end sandaalidega risus soperdades pisut ebamugavalt (seal teatavasti on ju igasugused ohtlikud lülijalgsed ja maod) ja oli ka tunda, et lõunasöögiaeg on lähenemas.
Eile kohtasin laagri lähedal kõrvalteel üht magistranti Mississipi State (University)-st, kes püüdis liblikaid liigist Heliconius errata (vms). Rääkis, et selle liigi isendite tiibade värvuse ja mustri variatsioon on väga lai ning ta uurib, kuidas ja kas konkreetse isendi tiibade värvus mõjutab tõenäosust, et ta saab lindude poolt ära söödud. Selline evolutsiooniline ökoloogia värk siis nagu, ka rääkis ta, et on võrdlemisi ebatavaline, et magistrandil õnnestub nõnda eksootilisse paika välitöödele tulla ja et professorid on kadedad.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar