Kuna on pühapäev, siis sai veeta pika hommiku voodis. Seejärel pärast mõnusat rahulikku hommikueinet läksime metsa. Samasse kanti, kus olen viimasel ajal hulkunud, otsinud mütoloogilist ‘Orkestrikoobast’. Ühtki suurt koobast ei jäänud meie teele tänagi, kuid maastik oli ilus ja vaheldusrikas - ojade sügavad sängid, mida võiks kohati nimetada lausa kanjoniteks ja punased kaljud. Nägime ka aguutit ja üht suurt röövlindu. Pärastlõunal hakkas sadama paduvihma, mis pani vulisema ka väikesed ojakesed, mis jäid meie koduteele. Metsaretkel oli kaasas ka GPS, mis kodus ütles, et liikusime metsas 5,8 km, päris mitme tunni jooksul. Eks ta pisut ümardas meie trajektoori nurki ka, aga üldiselt iseloomustab see siinset metsas liikumist küll. Eriti kui tee kulgeb ojasängides ja kaljudel.
Kojujõudmises oli hubasust - sai koorida seljast läbimärjad riided ja asendada kuivadega ning juua kuuma kohvi. Vihm ei ole siin muidu sugugi külm, kuid sellest hoolimata märg nagu ikka.
Õhtuse jooksu ajal nägin udupilvede vahel lendavat aarat. Miks kardavad kõik loomad kaamerat...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar