Täna põletasime mahasaetud puude põrmu. Sai kõvasti puunottide kallal rassitud ja valatud higi nii, et Dantel küsis, kas ma käisin dushi all. Tegemist oli siis sellise omamoodi villaviskega.
Ühe puutüve alt ronis välja väga effektse väljanägemisega ning kartmatu triibuline sisalik. Mul ei olnud kahjuks kaamerat, kuid Kati tegi pilti seebikaga. Veel näitas end tarantel, kelle uru ümbruse maastik oli meie käte läbi ekstreemselt muutunud, ja kes oli sellest üpris segaduses.
Raiesmiku servast oksarisu alt leidsin oma kompassi, mille olin kaotanud augustis sihte raiudes. Mõned päevad tagasi tuli kõdu seest välja ka Liisa matsheete, mis jäi metsa kaduma samuti päris mitu kuud tagasi. Matsheete käepide näitas kergeid kõdunemise märke, kuid ta ei olnud kaotanud oma kasutamiskõlblikkust, kompassil samas ei olnud viga mitte vähematki, sest ta on, noh, plastikust.
Lõunapausi ajal käis meil külas Eruan, tegelikult ta muidugi otsis Frederici, kuid teada ei ole ju hetkel maal. Eruan näitas kaardil Orkestrikoopa tegeliku umbmäärase asukoha, mis asub Frederici näidatust võrdlemisi kaugel, teises ojavalgalas, kui nii võib öelda, lausa. Ma omakorda andsin Eruanile meie hiljutiavastatud koopa koordinaadid. Koopad on popid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar