Teisipäeva õhtul võtsime Cayenne’ist rendiauto ja jäime ööbima kontorisse, et kolmapäeva hommikul varakult Kourou poole teele asuda. Laev saartele startis kell 8:30, jõudsime õigeks ajaks Kourousse ja pärast pisukest seiklemist saramaka linnaosas leidsime üles ka sadama.
Kuningasaar ( L’Ile Royale) on Kourou jõe suudmest umbes 15 km kaugusel ja meresõit sinna võttis aega pisut alla tunni. Katamaraan hüples isegi pisikesel lainetel ja vett ja vahtu pritsis ‘päikesedekilegi’.
Esimesel päeval oli kaunis ilm - sinine taevas ja kuum päike, mis jättis selja ja turja põlenuks. Sai tehtud palmipuude-mereranna-sinitaeva-fotosid ning jalutatud ringi. Oma hamakid riputasime palmide vahelekalju kohale, kuhu purunesid mõnesekundise perioodiga lained. Kuna me laagripaik oli võrdlemisi raskesti ligipääsetaval kaljunukil ning vähemasti teadmatu pilgu eest varjatud, usaldasime oma asjad hamakki jätta ning kõndisime Kuningasaarel ringi kergemas varustuses. Kuna päev oli palav ammendus kaasavõetud 1,5 liitrit Guarana Ara’t peagi ning läksime veejahile. Selgus, et ühestki kraanistvett ei emiteeru (restorani tualetis oli suur vaat mereveega, mida pidi kopsikuga peale uhuma nii WC-le ja kasutama kätepesuks). 1,5 liitrine veepudel maksis 3.10, kokku vajasime lõpuks nelja pudelit. Röövlid. Jõime tühjaks ka mõningad kookospähklid, saarel ringi promeneerides oli see üpris mugav viis janu kustutamiseks, kuna pähklid vedelesid kõikjal ja neist piima kätte saamine on vaid paariminutise nikerdamise küsimus. Enam ei tundu ka kookospiima maitse nii eemaletõukav kui algselt ja avastasin lõbusa tõsiasja, et tegemist on tõenäoliselt ainsa joogiga, mille taara puruksviskamist võib vaadata lausa omamoodi heateona - kohe olid jaol saarel kartmatult ringisibavad aguutid, kel oli kookosest palju rõõmu. Aegajalt võis neid elukaid näha jooksmas ka terve kookospähkel hambus, see nägi välja üpris vaevaline ja koomiline (aguuti on u 30 cm-se tüvepikkusega näriline). Toitu olime õnneks kaasa võtnud küllalt ja saime muretult kaljudel piknikke pidada ja privaatsust nautida, selle asemel, et restoranis maksta epistaksist indutseerivaid hindu ja taluda ümbritsevat turistkonda.
Õhtul pildistasime oma laagripaiga lähedal päikeseloojangut, koht oli valitud nii osavalt, et sealt nägi nii päikesetõusu, kui ka -loojangut. Sel ajal, umbes kella 19 paiku oli algamas ka tõus. Suutsin uputada soolasesse vette oma Zenitari kalasilma ning tema päästmise käigus ka kit-objektiivi, sellest viimasest oli küll suht ükskõik. Õnneks kuivas kalasilm mõne päeva jooksul siiski peaaegu läbipaistvaks ja ka kit paistab üldjoontes töötavat. Kogu äpardustest tulenevast närvikulust hoolimata ei tulnudki ühtki nii hingematvat loojangupilti kui lootsin. Siinsed loojangud on ka sellised kiired - päike ei loiva horisondi taha nagu kodumaal, vaid vajub sinna silmnähtava kiirusega.
Öö möödus võrdlemisi unetult, kuna esiteks ei ole ma suurem hamakismagaja ja teisekstegi iga kaljudele paiskuv laine põrgulärmi ja pani pilku tõstma, küll aga peab mainima, et saartel ei olnud praktiliselt põhilisi öiseid häirijaid - sääski. Hommikul olime ärkvel juba enne koitu. Kobisime hamakist välja ja nautisime värvilist päikesetõusu ning mõistagi viljelesime fotograafiat. Nüüd oli kati kord kannatada kaotust oma fotovarustuse ridades - kaljudele kukkus ja ookeani poolt neelatud sai üks objektiiv. On küll aset leidnud kaotusi, aga sellest hoolimata me ei leina. Fotovarustus on ju lõpuks kasutamiseks.
Peagi pärast koitu algas vihmasadu, mis vältas väheldaste pausidega pärastlõunani. Seetõttu olid asjad enne kojusõitu asjad märjad, eriti mu seljakoti põhjas fermenteeruvad hamakid. Sellest pisiasjast ei lasknud me end siiski kuigivõrd häirida. Teise päeva ennelõunal käisime paaritunnise tiiru Saint Joseph’i saarel, mis on pisut vähem turismiks arendatud ja seetõttu ka huvitavam. Seal sai näha kord üksikvangstusse määratud mehi kinni hoidnud ehtitiste varemeid. Saare ühes nurgas oli ka lainete eest kaitstud merekarpidest põhjaga abajake, kus sai supelda. Tol saarel olid mõned militaarhooned ja neid mehitamas kaks sõjaväelast, kes käruga kive veeretasid ja kiviaedu üles ladusid. Võibolla on tegemist sellise omalaadse toimkonnaga, kuhu sõdureid nimekirjast järjest saadetakse, võibolla hoopis karistustoimkonnaga. Sõit Saint Joseph’ile ja tagasi toimus pisikese kummipaadiga, mille juht osavasti lainetel hüpeldes üle saari eraldava paarisajameetrise väina juhtis.
Ülejäänud osa teisest päevast veetsime Kuningasaarel supeldes ja kohvitasside taga lebotades.
Paar sõna ka saarte faunast: peale kõikjal ringijooksvate inimestega harjunud aguutide nägime ka poolkodustatud aarasid, kes küll vabalt ringi lendasid, aga vahel hotelli õuel aega viitsid, iguaane ja mingeid muid sisalikke mereäärsetel kividel. Vilksamisi nägin ka väiksemat sorti merikilpkonna, kes korraks pinnale tõusis.
Tagasisõit Kourousse möödus sündmusteta, meri oli tasane. Laagrisse jõudsime enne kella 21-e üpris väsinute, kuid rahulolevatena. Teel üles mäkke mõistsin, miks turistid sel Kaw teel niivõrd aeglaselt sõidavad - rendiauto roolis oli tunne, et Surm võib varitseda igas kurvis.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar