Sõitsime eile õhtul Matoury’sse, et täna hommikul varakult Cacao küla poole teele asuda. Seal on pühapäeviti turg, putukamuuseum ja palju ebaesteetilisi turiste. Laupäeva hilisõhtul käisime veel rannal - kestab merikilpkonnade munemishooaeg. Ühte suurt merikilpkonna (Dermochelys coriacea) seal ka nägime rannal valvava vabatahtliku taskulambi punases valguses. Mu oma taskulambi palusid ‘kilpkonnavalvurid’ är kustutada, sest valge ere valgus häirib neid suuri roomajaid. Seetõttu jäid tegemata ka pildid. Välgusähvatus näkku oleks kahtlemata häirinud selle hiiglasliku ema rahlulikku munemist. Iseenesest on see rand väga käidav, aga kilpkonn matab oma munad liiva alla ja päevased päevitajad ei häiri neid sugugi. Küll aga pidid probleemiks olema ATW-dega ringikärutavad ossid. Näib, et ossid asustavad kõiki kliimavöötmeid, nagu inimesed. Pojad pidavat kooruma umbes 20 päeva pärast ja samuti ööpimeduses merre ronima.
Kui olime pühapäeval juba peaaegu jõudmas Cacaosse peatus piruka mootor ootamatult. Vähemalt minu jaoks ootamatult, sest olin kaasreisija ega pannud tähele mistahes preagoonilisi nähte mida ta võis olnud eelnevalt avaldanud. Asja uurides selgus, et õli keeb mootoris ning radiaator on jahutusveest täiesti kuiv - veepaagist ei tulnud isegi auru.
Tõrge esines umbes kilomeetri kaugusel ühest saekaatrist. Võtsin autost kaasa kaks pudelit (õnneks on meil pirukas alati pisut prügi) ja läksin saekaatrisse vett otsima. Kuna oli pühapäev, ei olnud seal näha ühtki hngelist, ammutasin sopast vett palgivirnade vahel olevast lombist. Kaks pudelitäit ei täitnud jahutussüsteemi piisaval määral, kuid ei olnud viitsimist teha järjekordset päikeselist edasi-tagasi matka. Kuna saekaater oli auto asukohast allamäge otsustasime gravitatsiooni jõul sinna veereda. Kati oli roolis ja mina lükkamas: pöörasime auto ümber, kuid kui suund sai mäest alla veeresid Kati ja pirukas mind ootamata minema. Mõtlesin - mida paganat - selgus, et oli kulunud pisut leiutamist, et leida viis auto aeglustamiseks, kuna piduripedaali vajutamine ei andnud tavapärast vastust. Lõpuks valasime jahutusvee paaki piisava koguse hägust pruuni vett ja kui mootor oli jahtunud normaaltemperatuuride piiresse, sõitsime edasi Cacaosse. Rohkem selle asjaga probleeme ei olnud ka, täna.
Cacao oli nagu ikka, võrdlemisi arusaamatuks jääb, mis sinna jätkuvalt pühapäeviti turistihorde meelitab, eriti arvestades, et sõit sinna on naeruväärselt aeglane ja frustreeriv. Võimalik, et asi ongi teekonnas. Palverännak, millel ostetakse ka pisut h’mongide käsitöönänni.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar