Oleme nüüd kaks päeva istutanud Griffonia puukesi. Minu jaoks tähendab see põhiliselt mullakäruga mudasel raiesmikul ukerdamist. Pean tunnistama, et see on naruväärselt raske. Üritasin üle muda laduda laudadest raja, kuid see ei kukkunud kuigi hästi välja - lauad libisesid käru ratta eest ära jne. Seetõttu oli mu teekond mullahunnikust istutuskohani jagatud kaheks, vahepeal tegin väikese pausi, hingeldasin käed põlvil ja ootasin, et pulss langeks 150-lt kuhugi 100 kanti ja kärutasin siis teise poole teest. Ja nii terve päev eksole, täna hommikul valutasid lihased, mille olemasolust ma seni kuigi teadlik ei olnud. No nii öeldakse ju, tegelikult ma muidugi ilmselgelt olin neist teadlik, anatoomiat sai täitsa hoolikalt õpitud. Igatahes ei ole mu oma mm. rhombeoidei kunagi kaevelnud, ega ole neil selleks ka ilmselt põhjust olnud.
Täna käisime järjekordsel loodusteaduslikul jalutuskäigul. Paljud konnakullesed lompides on jõudnud oma arengus nii kaugele, et näevad välja peaaegu nagu konnad, on veel säilitanud vaid pisikese sabajupi. Ühe suure lombi ümber hüppas neid ringi kümneid. Veidi mööda teed edasi nägime kedagi sogases vees lehekõdu all sahmerdamas. Peituja osutus kilpkonnaks. Kiusasime teda pisut ja tegime ülesvõtteid.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Uskumatu, kuhu sa, OTT, jõudnud oled!
VastaKustutaKüll on hea mõelda, et sa olid kunagi minu õpilane!
Ole tubli!
Õpetaja Leili