20.06.2010

On olnud suurepärane nädalavahetus. Reede õhtul sõitsime linna. Kuna Cyrille’il pidi olema Matoury’s ‘rendez-vous’, siis me ei julgenud esialgu kontorisse minna - kartsime nö katkestada seal aset leidvat alaealist armastust. Istusime siis pool tundi maja ees pirukas ja mölisesime ning mina jõin õlut. Lõpuks paistis asi siiski juba naeruväärne ja astusime edasi. Leidsime Cyrille’i arvuti tagant - ilmselt oli ‘rendez-vouz’ juba läbi. Panime asjad kontorisse ja sõitsime Cayenne’i õhtut veetma vms. See seisnes põhiliselt õhtustel tänavatel jalutamises ja burksiputka röövimises. Tegelikult mul röövimisplaani ei olnudki aga asi lihtsalt kujunes nii - nad unustasid mult võileiva eest raha küsida. Ja see tasuta võileib maitses suurepäraselt hoolimata isegi oma kuivusest ja maitsetusest.
Laupäeval käisime turul ja poodlemas. Põhiliselt poodlesin mina, häbi tunnistada, ostsin äärmiselt moeka palmidega linase särgi. Lõunat sõime kreooli restoranis, minu jaoks esmakordne kogemus. Toit oli maitsev, aga tema ‘kreoolipärasus’ ei olnud sugugi ilmselge.
Pärastlõunal käisime Rorota mäel, mis on endiselt parim koht nägemaks laisikuid ja ahve, mille olen P. Guajaanas leidnud. Sel korral ronisid puudel ringi väikeste armsate beebidega laisikuemad. Paistis, et seoses järglase kaasaskandmisega olid nad motiveeritud liikuma tavalisest kiiremini - üks ‘’kihutas’’ ület teeraja sirutuval oksal sellise pöörase kiirusega, et oli piltidel täiesti laiali määrdunud, ilmset oleks pidanud kaasa vedama. Koduteel oli juba pime - sobiv aeg nägemaks madusid. Kohtasimegi üht lõgismadulast (termolohud olid ilusti näha…). Ajal kui temast pilte tegime möödus üks auto ning kui masin oli otse mao kõrval, siis ta ründas selle kumme. Psühho-kurjad on ikka need bothropsid.

Pühapäeval oli kavas üpris pikk matkake metsas Camp Caimani juurest läbi kullakaevanduse laagri meie oma laagrisse, kokku 10...15 km. Oli väsitav, üpris kunaalustasime hilja ja kõht läks ebamugavalt tühjaks juba ettevõtmise alguse poole. Sellest hoolimata või ehk hoopis selle tõttu oli metsaskäik elamusterohke. Nägime suuri musti ahve (tõenäoliselt Ateles paniscus), kes hüppasid effektselt puult puule, ja kuna nad olid nii palju kogukamad kui näiteks tamarinid, siis oks, millele nad maandusid paindus nende all päris kõvasti. Mõtlesin kui tihti nad murdunud okstega puu otsast alla sajavad, kui tõenäoliselt nad ikkagi teavad mida teevad.
Veel kohtasime kaunist suurt ‘’öökull-liblikat’’ (owl butterfly). Proovisin teda ka käega oksalt ära napsata, kuid olin liiga aeglane - libises sõrmede vahelt minema.
Kaevandusest üles mäkke ronimine tundus sportlikum kui tavaliselt ja ülejäänud päeva painas mõrvarlik unisus.