Need ekvatoriaalsed kanad siin on ühed hirmsad elukad. Täna võttis üks neist õue pealt kinni 3ocm-se mao, nokkis teda veidi aega ja neelas siis elusalt alla. Madu üritas veel tal suust välja roomata, agaei olnud tal pääsu kana jõulisest neelust ning 10 sekundi jooksul oli kõik möödas. John Fromm, mis kõik siin sünnib.
Hommikupoolikul kaevasin paarkümmend auku taimede jaoks, pärastlõunal jõudis lõpuks kohale ka muld, mida oli nii kaua oodatud, et ta oli muutunud pea mütoloogiliseks.
Õhtul pimedas käisin väikese ringi mööda teed ja Väikeses Soos. Lambi valgusvihus paistsid põhiliselt ämblike säravad silmad, kuid soos nägin kaumbes 5...10 cm-se vahega paiknevt silmapaari, mille hea fantaasia korral võis omistada anakondale. Ja hea mu fantaasia oli sel hetkel. Hetke jooksul loom liigutas end ning paistis läbi taimestiku vilksamisi ka paremini. Tegemist oli umbes 30cm-se turjakõrgusega palja rotisabaga elukaga, ehk siis kõige tõenäolisemalt opossumiga. Põnev kohtumine sellegipoolest. Öine sooskäik oli igavesti närviline ettevõtmine nagu alati, kuid vist esines ka hetk, kui päris kõik mu karvad ei olnud turris - selline vapper moment siis. Veider ja naljakas on asja juures see, et ma päris täpselt ei kujuta ette, mil määral oleks sellises olukorras adekvaatne tunda hirmu või olla ettevaatlik.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar