01.01.2010

Eile käisime saekaatrist voodrilaudu toomas. Suhtlus oli sama ‘ladus’ nagu alati, kuid mingil hetkel selgus selle käigus, et saekaatri peremees, nimega Zwahlen, räägib saksa keelt. Kas pole mitte pööraselt shokeeriv. Mees on pärit Shveitsist ning tal oli ka külas üks vana sõber Shveitsi päevilt, kes on nüüdseks seadnud end pensionipõlve veetma Rourasse. Too sõber kõneles nii inglise kui saksa keelt ja puistas põnevaid lugusi oma elust, põjiliselt ajast, kui ta töötas Sahaaras veoautokaravanis. Näib, et pea kõik inimesed, kelle elumeri lõpuks P. Guajaana rannale on poetanud on elanud põnevaid elusid, elanud kümne eest. Seda muelit toetavad vähemalt Bernard, Eruin ja too saekaatrimehe sõber.

Täna said tehtud järjekordsed mõnevõrra isegi edukad katsed võsahunnikuid põlema panna. Mingi kogus surnud dzhunglit sai siiski põhiliselt süsihappegaasina atmosfääri emiteeritud ja diiselkütus põles suurepäraselt nagu alati.

Õhtul käisin jooksmas, tagasi tulles leidsin Andrese kodutee otsast linde pildistamas. Laagrisse jalutades märkasin loiguserval lamamas väikest ühevärvilist madu, arvasime, et see võis olla noor anakonda, kuna ta oli osav ujuja ja väljanägemine oli ka kuidagi ‘anakondajas’. Andres jäi sinna üritama madu püüdma, ma läksin koju dushi alla ja kanu ööseks kuuti püüdma. Selgus, et hägusest veest mao püüdmine ei ole kuigivõrd lihtne.

Õhtul kui laadisin generaatoriga Frederici elektrisüsteemi nägin akusid majutava kuuri seinal pisikest gekot. Võtsin t-särgi seljast ja püüdsin ta sellega kinni, Andrese jaoks. Ma ise otseselt ei jaga tema huvi metsloomade vangistamise suhtes, kuid samas ei mõista seda otseselt ka hukka. Loodetavasti geko kohaneb...