Valguspüügiöö Isa Sergeiga. Kuu on juba peaaegu täis ning valguslõks suudav järjest vähem taevase valgusega konkureerida. Sellest tulenevalt oli saak kesine ning Isa Sergei otsustas juba kell 3:30 ära lõpetada, väga ebatüüpiline tema puhul. Üldise kasinuse foonil tuli lõksule siiski päris mitu (5) Copiopterix’i, No vaata siis neid valimatuid pikkade sabadega öiseid hulkureid, eksole…
Kui Isa Sergei püügi lõpetas oli Moskvas parasjagu hommikupoolik, mistõtu palus ta mul end ‘’helistamiskohta’ sõidutada, et ta saaks võtta ühe kõne koju. Teel sinna küsis ta, et kas ma Eestis sündinuna ka vene keelt mõistan, ilmselt oli tal plaanis mingeid salajutte rääkida, küll ma juba tean. Ütlesin, et ma eriti ei kavoreeti seda värki, aga oskan öelda ‘’ja hotshuu’’ ja ‘’dobroi vjetsher’’. Isa Sergei tegi seepeale mingit nalja, selle üle, et ma ‘tahan head õhtut’’, humoorikas küll. Vastasin, et kes siis ometi ei tahaks. Sellega oli ta täiesti päri.
Õhtul saabus uus kolleeg Kadri. Kui nad Florence’iga lennujaamast tulid, peatusid nad hetkeks ka valguslõksu juures. Arvasin, et mu vaim oli selleks kohtumiseks valmis, kuid kui Kadri autost välja astus varisesin ma siiski (loodan, et mitte eriti märgatavalt) värisevaks kohmetuks idioodiks. Pagana piinlik lugu, tahtsin lüüa end rusikaga näkku, aga ümberringi oli liialt palju inimesi ning sellise teguviisi põhjendamine oleks olukorra piinlikusele ju vaid lisanud. Veidi nagu rabelemine vesiliivas, mitte et mul sellie kogemus oleks, aga värvikad kujutluspildid sellest kuidas see võiks tunduda on olemas.
Niisiis - empiirika põhjal võiksin anda inimestele, kes soovivad arendada oma sotsiaalseid oskusi vms, mitte minna pikaks perioodiks üpris ulatuslikku isolatsiooni inimkonnast, sest see võib osutuda strateegiliseks altminekuks…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar