Täna valmistasime istikuid. Selleks täistsime väikesed mustad kilekotid mullaga ja pistsime sinna nende sisse mõnekümnesentimeetrised Cistrum’i (ma arvan, et umbes nii kõlab selle taime perekonnanimi) oksatükid lootuses neid ‘pajumeetodil’ paljundada. Tegime sel viisil veidi üle saja puualge, mis ootavad istutamist peagi valmis saavale lagendikule. Tülgastav vihmamets saab lõpuks ometi asendatud kauni inimtekkelise monokultuurse kooslusega. Hurr-pagana-aa!
Ostsin endale antibakteriaalse seebi ja pesen end nüüdsest sellega, kuna nagu mainitud on mul viimastel päevadel olnud probleeme naha mikroflooraga, mis on käitunud ebasõbralikult. Ma üldiselt muidugi ei poolda kuigivõrd liiga laialdast antibakteriaalse seebi kasutamist, kuid samas siinsetes oludes võib see mind edaspidi hoida elusalt mädanemast. Loodan.
Ja selsamal rõvedal teemal jätkates: hilisõhtul murdus abtsess lõpuks nahapinnale ja väljus esimene ports verist mäda. Kauaoodatud iseeneslik drenaazh. Väikesed rõõmud jätkuvalt, kuid kohati võivad ju väikesed asjad domineerida kogu elu ning siis lõpuks kui mäda jookseb välja, õnnestub pind küüne alt välja tõmmata või liivatera silmast eemaldada on rõõm puhas, päris.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar