25.01.2010

Viimasel paaril päeval on päevikukirjutamine unarusse jäänud. Kestev ööpüügimaraton neelab kogu ressursi.

Laupäeval hõrenesid meie read ühe inimühiku võrra - Andres sõitis tagasi koju.

Jätkuvad valguspüügid Isa Sergeiga. Eile kui Frederic Pühaisa lõksu juurde tõi, kutsus ta mu eemale, andis mulle haavlipüssi ja kilekotitäie padruneid ning jutustas diskreetselt loo, mis oligi Florence’i arvates tõstatanud vajaduse öösel valguslõksu juures tulirelva omada. Paar ööd tagasi kõndis meie püügikohast keset ööd mööda üksik mees, nüüdseks on selgunud, et tegemist oli kriminaalsete kalduvustega brasiljeeroga, kes oli samal päeval Kaw mäe soos kellegi paadimootori ära varastanud/röövinud. Teel Roura poole oli ta autol aga esinenud mingitlaadi tehniline rike, mistõttu ta ka jalamehestus. Öösel olevat ta teel kohtunud meestega, kellele oli kuulunud varastatud mootor. Kerkis konflikt ja röövel avas endiste päramootoriomanike pihta tule. Frederici sõnul keegi surma ei saanud. Osad faktid loos on pisut hägused, kuid hiljem samal ööl olevat röövel varastanud Rourast valge sedaani ja suundunud sellega tagasi Kaw poole. Tol ööl sõitis valguslõksust mööda ka autotäis sandarme, nüüd retrospektiivis on selge, et ilmselt seonduvalt mainitud kolme mehe, paadimootori ning tulevahetusega.

Selle loo tõttu ongi nüüd juba kahel ööl pirukas lamanud laetud ning kenasti kaitseriivistatud kaheraudne haavlipüss. Tundub siiski, et nüüd võib hakata ‘valmisoleku taset’ alandama ning täna õhtul jätan püssi tõenäoliselt koju riidekappi.

Eile öösel peatusid lõksu juures ka ühed vähemalt esmapilgul seadusekuulekad ning igati moraalsed möödasõitjad. Tegemist oli noore (abielu)paariga ning mehe emaga. Jutu käigus tuli välja, et tegemist on paari arstidega, kes on tulnud 6ks kuuks tööle Cayenne’i haigla erakorralise meditsiini osakonda. Sai aetud pisut medi-möla, ning lepitud kokku, et võikisn kunagi haiglast läbi hüpata ning nö tutvuda siinse töökorraldusega. See pidi olema võrdlemisi eksootiline ja kolmandamaailmalik, ütlesid nad. Põnev. Loodan, et kunagi leian sobiv aja, et sellest kokkuleppest kinni pidada.

Isa Sergei rääkis ‘’oma loo’’. Päästikuks, mis ta selleni viis oli ilmselt minu vestlus möödasõitnud noorte arstidega ning tema arusaamine, et minu näol on tegemist arstitudengiga. Lugu oli kokkuvõtlikult järgnev:

Isa Sergei oli arst 30ndates eluaastates, töötamas kusagil Kesk-Aasias, kui tal juhtus õnnetus - kukkumine 35meetriselt kaljult kivide peale. Tulemuseks luumurrud sääre ja reieluudel ning vasaku küünarvarre luudel ja täpsustamata lülisambavigastus, kuid mees jäi siiski ellu. Selles üleelamises tundis (mitte veel Isa) Sergei Jumala kätt, kohalolekut ning jättis arstitöö ja hakkas vaimulikuks.

Mõni aeg hiljem sel ööl ütles Isa Sergei sääski peletades: ‘’ You know - some protestant basterds believe that the mosquitoes love you…’’ Üpris veider asi, mida öelda, mõtlesin nig vastasin, et mina olen ka ‘’protestant basterd’’ omal moel, mitte küll ristitud, aga traditsioonilliselt/päritolu poolest siiski. Sergei vastas, et ‘’traditsiooniliselt’’ jne ei tähenda mitte midagi, et ainus tõeline suhe Jumalaga on isiklik, kahepoolne suhe, täpselt nagu inimeste vahel. Tema jaoks on Jumal konkreetne isik, mees, tõenäoliselt halli habemega mees, kes kõlgutab pilve serval jalga ning aeg-ajalt otseselt tema ellu sekkub. Sellele isikule on suunatud tema palved ning usurituaalid. Ka ütles ta, et see jutt, et Jumal on kõikjal, kõiges, on täielik bullshit. Ta ei kasutanud küll seda konkreetset sõna, kuid olin sellest hoolimata shokeeritud.

Hoolimata lahkarvamustest ‘jumala olemuse’ (või kuidasiganes seda teemat ka nimetada) üle pidin siiski muutma oma arvamust Isa Sergeist. Tuleb välja, et tema näol ei olegi tegemist minu kujutluses eksisteeriva pro-Putin/Stalin suhtumisega Vene Föderatsioon alamaga, kes veedab oma vaba aja terasninaga saabastega vähemusrahvuste esindajate näokoljut ümber kujundades ning tööaja naaberrriike rohkem või vähem maskeeritud sõjalise jõuga ähvardades. Ütlen ‘rohkem või vähem’ pidades silmas aset leidnud rünnakuid Gruusia vastu ning Eesti vastu.

Isa Sergei ütes, et kommunism on ‘saatana religioon’ ning, et tema jaoks on Venemaa lihtsalt territoorium.

Siiski on Isa Sergei kõige veidram entomoloog, keda ma olen siin kohanud. Ta katsud liblikate tiibu sõrmedega jättes selged kulumisjäljed, samas kui teised üritavad kõvasti pingutades säilitada liblikate absoluutset perfektsust. Ühtlasi räägib ta, et püüab putukaid eesmärgiga need maha müüa, et oma laste hariduse eest maksta. Natuke liiga fantastiline plaan, sest juba selleks, et lennupiletid kompenseerima peaks ta püüdma vähemalt 3...4 suurt (>15 cm) Titanust (pea kõigi teiste siinsete putukate turuväärtus on Titanusega võrreldes tühine) ja seni ei ole ta veel saanud ühtegi, mõistetav ka, sest ta valis siiatulekuks ‘liialt suure kuuga’ aja. Hea aeg Titanuse püügiks sai mööda mõni päev enne tema saabumist. Erinevaid ööliblikaid tuleb lõksule siiski rikkalikult, kuid ilmselgelt mitte piisavalt palju, et tema kaeblemist summutada. Ise ta väidab, et nende putukatega hariduse eest maksmine ei olegi väga ebareaalne plaan, sest Venemaal pidavat nende hinnad olema palju kõrgemad kui Läänes või eBays. Eks ta ole, palju harimata rikkaid inimesi, kes on valmis millegi eest palju maksma juba puhtalt selle pärast, et asja eest küsitakse kõrget hinda, extravaganza ja värki. Näiteks mardika eest, mis eBays läheb 1...2 dollariga loodab Isa Sergei kodumaal saada 50...100 dollarit.

Oma suurepärase äriplaani edukamaks teostamiseks otsustas mees eile, kui ma läksin valguslõksu üles panema, et ta tahaks sel ööl korraga kahte lõksu. Selgitasime talle, et see ei pruugi olla parim plaan, sest ta ei saa ju mõlemat niikuinii jälgida ja kui tema igatsetud Titaan peaks teise lõksu juures maandumagi, siis kõnnib ta vähem kui minuti jooksul minema võssa mitte ei jää lina peale passima nagu ööliblikad. Kuid Isa Sergei jäi siiski oma plaanile kindlaks, vähemasti seni, kuni olime teise lõksu üles pannud ning olin teda korra lõksude vahel sõidutanud. Kesköö paiku ütles ta, et võtaksin teise lõksu maha. Loodan, et ta annab endale aru, et peab selleks hoolimata kahe lõksu eest maksma, Frederic rõhutas seda tõsiasja talle ka varem õhtul seda ‘masterplaani’ arutades ning üritas Sergeid nõustada sirge mõistuse teele. Edutult siiski.

Ma kardan, et neelasin täna pisut guanot. Piinlik lugu küll. Kui suren paari päeva pärast hirmsa ja koleda surma, väärin tõenäoliselt Darwini auhinda. Käisime hommikul kanadalase Andrega koobastes, kus elab coq de roche. Tegelikult on käesoleval aastaajal neile koobastele lähenemine ning mõistagi siis ka neisse sisenemine keelatud, kuna on pesitusaeg. Mainisin seda Andre’le, kuid Frederic oli talle öelnud, et see pole tähtis, kuna keegi ei valva koopaid. Olin sellise suhtumise üle pisut üllatunud. Näib, et ka valgustatuse hällist pärit inimesed vajavad reeglite täitmiseks tunnetama Seaduse otsest kohalolekut, näiteks nende poole suunatud püssitoru näol. Ekstaole.

Igal juhul ei läinud me koopasse mitte eesmärgiga häirida pesitsevaid kivikukkesid vaid hoopis otsima tarantleid ning ämblikulaadseid, keda Andre nimetab ‘’whip scorpion’’-iteks - tegemist on väga pikkade peente jalgadega, umbes pöidl aotsa suuruse kehaga ning väikeste sõrgadega elukatega, kelle diameeter väljasirutatud jalgadega võib olla üle 30 cm. Elavad nad koobastes, kuid neid võib kohata ka puutüvedel, eriti tüüpiliselt väidetavalt palmitüvedel. Koopaskäik oli igati viljakas: Andre püüdis kaks ‘whip scorpion’’-i ning ühe tarantli, mina sain mõned huvitavad pildid. Kui jõudsime tagasi koopasuudme juurde tegi Andre minust ühe pildi, oma tütrele ütles ta. Seda tehes imiteeris ta ka oma tütre oodatavat reaktsiooni sellele pildile, see kõlas ‘’aww, what a hunk!’’. Nojah, lugeja pettumuseks pean siiski ütlema, et tegelikult näen endiselt välja nagu vanahea minaise. Mingil ajal oli mul turja peal teatav päevitus, kuid päeval, mil päev mil püstitasime veetornitalasid oli päike aastaajale ebatüüpiliselt tige ning nüüd on päevitus mul õlgadelt ja turjalt minemas väikeste helvestena kõige kaduva teed.

Võtsin täna arvuti valguslõksu juurde kaasa, et kasutada pikka igavat ööd kuhjunud piltide töötlemiseks.

Hetk tagasi hakkas tibutama vihma, mispeale Isa Sergei hakkas peenikese häälega laulma ‘’rainy day midagi-midagi…’’ ning sealjuures vihtuma ebaesteetilist tantsu. Seda ei olnud tõepoolest kellelgi tarvis näha, õnnelikult kombel olingi seda nägemas mina üksi. Võtsin selle löögi kangelaslikult maailma eest enda peale. Kõige suuremad kangelased ongi ju need, kes jäävad igavesti anonüümseks.