11.01.2010

Hommikul panin liblikalõksudesse sööta: eksootilist kokteili banaanidest ja õllest. Ruthi käest õlle küsimine oli üliväg tüsilik - jutu mõte ei jõudnud pärale ka pärast perfekt-prantsuskeelset ‘’üks õlu palun’’-it. Elame Paabelis.

Lõksude juurde jalutades kohtasin üht vöölast. Seekord sain ka ühe pildi, mitte küll hea, aga siiski on selgelt äratuntav pildil oleva looma ahter. Kui see üks pilt oli tehtud muutus loom aga järsku arglikuks ja pages võssa. Vöölane on aeglane, sellest tulenevalt kergesti jälitatav, kuid liikumise pealt ei ole mu kaamerasilm kuigivõrd terav ja fotograafiline osa meie kohtumisest tuli lõpetatuks lugeda. Igavest vahva elukas siiski: kollakas, umbes 30 cm pikkune ning naljakate multifilmikõrvade ja kärsaga. Kogu tema olemus oli kuidagi rohkem lasteraamatu tegelast kui tegelikku metslooma meenutav.

Sai tehtud ka pisut remonti. Pihustasin korrastatava majakese siseruumid üle robustse insekti- ja fungitsiidse vahendiga .Suur osa kehapinast peaks nüüd ka seente ja putukate kolonisatsioonist kindlalt vaba olema.

Leidsin oma maja terassi eest maast kaks elavat jahipüsiipadrunit. Relvakultuuri kõrgtase. Küsisin Andreselt ja Dantelilt, kas neil on aiu, kuidas padrunid võisid sinna sattuda. Neil kummalgi väidetavalt ei olnud. Näib, et meil on siin tegutsemas mingi mõrvarlikum versioon Pätust. Ekvatoriaalpätu, kui soovite.

Valguspüügiöö oli ulmeliselt saagikas. Effektseid isendeid sadas alla rohkem kui jõudsime külmaks teha ja ümbrikesse toppida. Lõksule tuli ka üks emane Titanus, see pidavat olema väga haruldane juhtum. Püük kestis koiduni, kuid kuna tegevust justkui oli, ei murdnudki uni liiga jõhkralt.

Kell 6 am panime asjad kokku ja asusime koduteele, Andres roolis. Teine katse siis seekord. Ei sujunud hästi. Kuid paari lähema päeva jooksul lihtsalt peab autosõit tal kuidagi käppa saama, sest muidu moel variseb kogu meie siinne asjade toimimise kaardimajake kokku.