Tööpäev. Sai põletatud oksahunnikuid, võibolla oleks siiski õigem öelda, et sai korduvalt neid hunnikuid süüdatud. Üha uuesti ja uuesti sai lisatud kuivi puid ja diiselkütust ja hetkeks lahvatas leek, mis läbimärgade puude embuses varsti vaibus. Kuid iga korraga kestis tuli kauem ja pärastlõunaks põlesid juba rõõmsad lõkked.
Toimub ka ühe maja elamiskõlbustamine. Kui see saab valmis saab ta olema koduks kas Andresele või mulle. Täna tassisime välja kogu kola ja pesime ruumid seestpoolt survepesuriga. Homme on plaanis survepesta ka välisseinad. Seejärel pihustada kogu maja mingi ekstrajõhkra kõigevastase kemikaliga ja renoveerimistööd võivadki alata. Plaanis on panna põrandale linoleum, lüüa mõned seinad üle laudadega muutmaks nad metsaelukindlaks js võibolla parendada seda-teist sanitaarruumides.
Õhtul enne pimedt käisin veel jooksmas. Täna oli isegi teatavat kergust - mäkketõusudel ei meenunud viimane söögikord. Aset leidis ka kohtumine faunaga, märkimisväärne sealjuures. Tee ääres tuhnisid kaks vöölast, kes mind sugugi ei kartnud. Peatusin hetkeks ning vaatasin kuidas nad täiesti segamatult oma kaevamistöid jätkasid, aga nagu alati, murphyseaduslikult isegi võiks öelda, ei ole neil hetkedel, kui kohtan huvitavaid loomi kaamerat kunagi käepärast. Kuna südamesagedus hakkas juba langema ei jäänud ma kauaks vöölaste juurde passima. Otsustasin, et kui näen neid tagasiteel samas kohas, siis tulen autoga tagasi ja teen kuhja fotosid. Aga ei.
Õhtused istumised terassil kujunevad neil päevil päris pikaks. Õhus on fotograafia ja psühhedeelia.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar