Käisime täna kahe jaapani turistiga Cacaos. Sõiduvahendiks oli rendiauto, säärane madala põhjaga ja jõuetu 1,33 liitrise mootoriga nagu nad on. Teel Cacaosse imestasin määra üle mil kadri käigukangiga võimles, tagasiteel, kui olin ise roolis, enam mitte. Madalatel pööretel ei olnud see masin, vähemalt nelja inimesega täidetult, sugugi sõiduk.
Hiljem avastasin, et kui raadio valjuks keerata, siis ei tundu ka 4000...5000 rpm-ga sõitmine liigne autolõhkumine, heliisolatsioon oli hea.
Jaapanlased soovisid Cacaosse minna, kuna sügisel oli neil selle küla ümbruse metsades olnud suurepäran liblikajahiõnn. Täna oli aga ilm ekvatoriaalne (vihmavalingud vaheldumas lühikeste kuuma päikeseepisoodidega), kuid sellest hoolimata ei paistnud mehed liialt rahulolematud. Ka tahtsid nad külastada Cacaos üht putukaärimeest, kellelt ostsid mõned eksemplarid. Titanused, mille eest küsiti 100...200 eurot tundusid jaapanlastele siiski liigkallid, samas - ebays lähevad selliste mõõtmetega isendid 5 kuni 10 korda kõrgema hinnaga. Seda silmas pidades andsin Cacao putukamehele meid hiljuti külastanud Kanadalase Andre kontaktid. Mees võiks ju oma vaevaga püütud elukate eest saada palju kõrgemat tasu ning Andre on seda ka tõenäoliselt valmis pakkuma.
Kui laagrisse tagasi jõudsime sõitsin mina taas mäest alla - Matourysse. Rendiauto oli tarvis lennujaama tagasi viia, ning aja, mille veetsin kontoris Frederici oodates, sisustasin eile korjatud G. cordifolia taimede küljest lehti ära kiskudes.
Tagasiteel mäkke vegeteerisin tagaistmel poolunes, tegeliku uinumise välistas Florence’i jõuline sõidustiil.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar