Järjekordselt päikesepaisteline päev, mida oleks olnud häbiväärne lihtsalt maha magada. Seetõttu võtsime ette väikese retke kivikukkede juurde. Rajal kohtasime maavälise väljanägmisega puuokstel hüplevat gekot, kes oma veidrast välimusest hoolimata osutus siiski koostööaltiks modelliks.
Kadri jalge eest roomas rajalt minema pruun madu, kelle seljal olev kolmnurgamotiividest koosnev muster justkui viitas võimalikule mürgisusele. Olukord oli mõistagi pisut ehmatav, kuid samas on sellised kohtumised ju mõnes mõttes ka julgustavad - näitavad, et kõndiv inimene siiski enamasti märkab rajal olevat madu, eriti kui madu end liigutab ja kui enesesäilitus on silmad häälestanud hoolega jalgeesist kompama.
Arvasin, et saan nüüd ühe öö magada, et täna läheb valguspüügile Dantel, kuid õhtul teatas ta siiski, et tal ei ole sel ööl ‘võimalik minna’. Süvenemine selle võimatuse tagapõhjadesse olnuks mõistagi naiivne püüe, millest arenenuks vaid absurdne vestlus, mistõttu ütlesin, et olgu siis pealegi nii. Ja tegelikult ei olnud ka suuremat viga, kõigest hoolimata varastasin 5 tundi magusat uneaega, Kadri jäi Joega lõksu mehitama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar