Ka täna põletasime juba kuid sandistatult ning kaitsetuna maas vedelenud vihmametsa. Tuletegemine vana õliga käib hõlpsasti, kaasa aitab ka see, et erinevalt teisest raielangist ei pannud me käesoleval puid hiiglaslikesse hunnikutesse, vaid jätsime lihtsalt maha ning nüüd saab neid sealt jaokaupa lõkkesse vedada. Kuue kuu jooksul on see laokile jäänud puitmaterjal küll tihedalt taimestikuga ja madudega läbi põimunud, aga see on juba teine lugu - lugu absurdsest planeerimisest.
Võtsin maha ühe palmi, mille olin suvel esteetilistel kaalutlustel püsti jätnud. Nüüd aga, kui vihmamets on täidetud kolmest lõkkest tuleva suitsuga ning lopsakast taimestikust on jäänud veel vaid turritavad köndid, on ju esteetilised kaalutlused ammugi aknast välja visatud. Palmi seest tuli aga välja parv herilasi, olen neid siin blogis varem imetanud ka kep’ideks (tegelik prantsuskeelne sõna on guepe), no aga igaljjuhul on tegelikkuses tegemist herilastega. Tavaliselt olen sellistest olukordadest tulnud välja ühe või kahe ‘tabamusega’, täna aga sain pihta lausa mitu korda. Meeldejäävaim torge tuli ninasõõrmesse, too tõi lausa pisarad silma. Ärge nüüd saage valesti aru, asi ei ole sugugi sellest, et ma ei suuda valu taluda nagu mees, eksole, sest ma ju ometi suudan ( :) ), silmad läksid märjaks lihtsalt reflektoorselt.
Pärast tööd läksin jooksma. Kuigi päev läbi kestnud puunottide ja okste lõkkesse tarimine oli olnud üpris väsitav tahtsin siiski minna, kuna homse õhtuga algab jällegi kahenädalane valguspüügiperiood ning ma ei ole kindel, kas selle aja vältel õnnestub sportimiseks aega leida. Ja kahe nädala vältel kipuvad need muidu üpris lauged künkad ju rasketeks pea püstloodis kaljudeks muutuma ning nende ületamine saab esimestel kordadel olema vaevarikas. Niisiis jooksin, kuulasin muusikat. Nägin tee ääres puudel karja tamarine, nad liikusid seal hämmastavalt voolavalt, mõtlesin: nagu ninjad bambuse latvades, nois toredais filmides eksole.
Päris hilja õhtul valgusid majja sipelgad. Kolmanda maailma robusto-kemikaliga õnnestus nende pealetung siiski tagasi lüüa. Üle said pihustatud kõik maja servad, maja alune ja meeter või paar ümritsevat maapinda nagu sellisel puhul ikka. Esimesel korral proovisin ka leebemat lähenemist, kuid see tõestas oma küündimatuse kiiresti ja valusalt, mistõttu on nüüd kombeks sipelgate epealetungile vastata lauskeemiarünnakuga. Jõud on kõik, mida nad mõistavad, peenemaid vihjeid kipuvad nad eirama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar