Täna oli sõbrapäev, sai ta võrratult kaunilt tähistatud ka siinses vihmametsas.
Ilm on püsivalt kuiv ja päikesepaisteline. Kaunis, kuid öised valguspüügid lähevad öö-öölt järjsest kasinamaks. Täna oli lõks Rourasse viiva tee ääres, kus oli hiljuti metsaserva buldooserdatud. Maas vedelevate kuivavate lehtedega puude lähedus peaks olema ideaalne koht Joele huvi pakkuvate väikeste putukate kogumiseks, kuid ebatavaline jahedus, vihma puudumine ja tähesära ei näi neile elukaile meeldivat.
Siiski tuli õhtul lõksule vöölane, hiiglaslik võrreldes minu poolt seni nähtutega. Tegelikult, tõele au andes, pean tunnistama, et ta siiski ei ‘tulnud lõksule’, vaid lihtsalt kakerdas maad nuuskides läbi valgustatud püügiala. Üritasin kiiresti kaamerle sobiva objektiivi ette monteerida ja elukast pilti teha, kuid olin isegi vöölase jaoks liialt aeglane. Vöölased muuseas, ei ole kõige väledamad elukad vihmametsas. Pähe ei tulnud ka teda Andre õpetatud nipiga peatada. Nimelt pidavat vöölased paigale jääma ja end kerra tõmbama, kui neile seljale tonksata. Tore kohtumine siiski kõigest hoolimata.
Hiljem, kui hakkasin kaamerat kotti tagasi pakkima, avastasin, et objektiivi sisemust koloniseeriv mikrofloora on omandanud makroskoopilised mõõtmed. Kunst sünnib nüüd läbi seeneniidistiku.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar