Nädalavahetuseks sõitsime välja linna, kontorisse, randa jne. Internetist voolas arvutisse informatsiooni, näiteks olin vaevalt õudnud pildid üles laadida, kui laekus tagasiside, et mõni öö tagasi turisti maja seinal olnud madu, mille üle arendasin Bothropsi-hüsteeriat, millesse suutsin enesekindla veenmisega kaasa haarata kogu laagri, on hoopsiki mingitlaadi puuboa perekonnast Corallus. Kena küll, aga ega se mu ühte unetut ööd enam tagasi too, pigem nagu piinlik, et sai ohutu mao teisaldamise ümber sellist humoorikat palagani etendatud. Nüüd, uue informatsiooni valguses, retrospektiivis näib see madu täiesti ilus, keerulised mustrid ja mis kõik, oleks teadnud, oleks teinud temast ‘ilusa mao pilte’, paraku sai tehtud vaid ‘ohtliku mao omi’ - fotograafi näo ja objekti vahele sai jäetud üpris palju millimeetreid. Mis siis nagu öelda - elagu haritus?! Peale selle sain ka murettekitavaid uudiseid kodumaalt, näib, et harvade sideseanside vahel võib juhtuda nii mõndagi...
Linna jõudsime keskpäevaks, õnneks siiski enne turu sulgemist - õnnestus varuda värskeid puuvilju, kuid brasiil-kiirtoidu putka kalaturu kõrval oli kahjuks juba oma fritüürid kokku pakkinud ning laupäev pidi mööduma kalapallideta. Sõime hoopiski ühes restoranis palmide väljaku ääres. Oli meeldiv, ports oli küll harjumatult suur ning seetõttu seedekulglale mehhaaniliselt traumeeriv. Kuid toidu poolt tehtud mehhaaniline kahju sai kuhjaga heaks tehtud kraami keemilise aspekti poolt. Maitsev roog oli, tahan öelda.
Õhtul tegime väikese toreda pikniku rannale uhutud palmitüvel Atlandi ookeani tuultes juustu, baguette’i, veini ja muu lõõgastava kraamiga. Ideaalselt kaunid hetked jätkavad kuhjumist. Käisime ka jalustrabavates lainetes suplemas, ülevoolav lapsik lust vahus ja liivas. Muidugi see liiva tuli meiega hiljem kaasa, aga väikekodanlane, kes pidi kontori põrandalt liiva kokku pühkima ärkas alles järgmisel hommikul - neil hetkedel varaöises rannas hiberneerus ta sügavas, võimalik et osaliselt farmakoloogiliselt indutseeritud unes.
Tagasi Kaw mäele sõitis meiega koos ka Ruth, kelle võtsime peale tema pere jurest Cayenne’is. Seetõttu sõitsin mina kongis, ‘lisaistet’ ehk siis lühikeste jalgadega plastist aiatooli meil kaasas ei olnud niisiis istusin põrandal, mis seekord oli õnnekombel puhas. Istusin loksutatult kongis, naeratasin aknast tagasõitvas autos olevatele inimestele ja arutlesin endamisi, kuimitu täisvarustuses noorsõdurit saaks sellesse kongi mahutada. Otsustasin, et 6.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar