‘’Üks päev rekkajuhi elust,’’ mõtlesin hommikul kell 4:45 põletades suure masinaga pedaal sügavalt põrandas mööda hüplevat teed Saint Laurent du Maroni poole rool horisontaalselt ees, termos kohviga käeulatuses ning kõrvalistmel tukkuv Dantel.
Ehk täna käisime Danteliga Saint Laurent du Maroni’s järel taimedel (Cestrum), mida olid korjanud mehed Surinamest. Saint Laurent nimelt on P. Guajaana piirilinn Surinamega, asub Maroni jõe ääres, millest ka nimi…
Frederic oli selle ürituse tarvis rentinud suure kaubabussi, siiski B kategooria. Ma ei olnudki varem nii suure masinaga sõitnud, kuid selgus, et selle juhtseadmed sarnanevad suures osas auto omadele, shokeeriv. Frederic palus meil startida hommikul kell 4, mida me ka tegime nii muljetavaldava täpsusega, et Frederic mainis õhtul, et oli öösel mootorimüra peale ärgates kella vaadanud ning ekraanil olnud ‘’04:01’’. Ekstaole, Eesti on ju ometi omal moel saksa kultuuriruumis, P. Guajaana aga mitte niiväga.
Suurematele teedele jõudsime pisut enne kella 5-t ning selleks ajaks oli juba üllatavalt palju liiklust, mis oli ka üpris hüsteeriline, see aga ei olnud sugugi üllatav.
Pärast Kourou’d muutus tee kvaliteet paremaks ning sai sõita kiiremini, kohati lausa väga kiiresti. Ei maksa arvata, et ma kihutasin, kuna olen mingitlaadi pidurdamatu maniakk - meie plaan oli jõuda kella 8-ks sihtkohta, mis meil ka õnnestus, kuid selleks oli tarvis pisut masinale piitsa anda. Ühe isegi mitte väga ekstreemse möödasõidu ajal täitus bussi kabiin E. coli lõhnaga - Dantelil oli juhtunud äpardus. Ma ei tea, kas juhtumi põhjustas hirm või mingi terviserike või kombinatsioon. Igal juhul ei osanud ma selles olukorras miskit peale hakata ning paistis, et ka Dantel ei ole huvitatud juhtumisse pikemalt süvenema, kuid ei küsinud ka metsapeatust, et asja kuidagi lahendada. Niisiis sõitsime ülejäänud 200 km Saint Laurent’ini ignoreerides keset tuba seisvat elevanti, kelleks antud juhul oli laadung pükstes, vesteldes neutraalsetel teemadel.
Üks huvitav omadus selle kaubabussi juures oli pidevalt disintegreeruv käigukang. Täpsemalt kippus eemalduma tema nupuke. Nupu all oli vedru, mistõttu see eemaldumine toimus üpris hoogsalt ning vidina teekond lõppes enamasti pedaalide all, ukseaugus või jumal teab kus veel. Põhimõtteliselt sai käike vahetada ka pliiatsijämeduse metallorgiga, mis nupu lahkumisel alles jäi, kuid see oli ebamugav.
Saint Laurent’i linnapilt oli Cayenne’i omast pisut erinev ning ajal, mil Dantel üle jõe Surinames taimede järel käis oli mul pisut aega linnaga tutvuda. Jalutasin ringi ning klõpsisin fotosid. Majad linnas nägid välja justkui ‘koloniaalsemad’ kui Cayenne’is, pean siinkohal silmas, et näha oli rohkem lubjatud kiviseinu, rõdusid, kivisambaid ja muud taolist. Põnevamad paigad jäid jõe äärde, näiteks massiivne kivist trellitatud akedega hoone, mille puhul jäigi minu jaoks ebaselgeks, kas ta oli seotud orjanduse või sunnitöövangidega, võimalik muidugim et mõlemaga.
Maroni jõel puudub sild - ühenduse P.Guajaana ja Suriname vahel tagab tihe piroogiliiklus. Põhimõtteliselt on võimalik jõge ületada ka sõiduautoga, kuid selleks on vaja suuremat alust ning see on üldse keeruline ja võibolla ka mitte kuigi mõistlik ettevõtmine, sest liiklus siin on ju paremapoolne, Surinames aga vasakpoolne. Jõgi oli muljetavaldavalt suur, tegin pilte temast ning piroogidest ja ka kaldal reas seisvatest piroogidest. Ühed paadimehed ärritusid selle peale, kui nende aluseid pildistasin, või arvasid nad, et pildistan neid, ei tea, igatahes tulid nad minuga sõnelema. Sain nende jutust aru vaid osaliselt, kuid läbi tuli vähmasti mõte, et mulle ju ka ei meeldiks, kui keegi tuleks minu töökohta klõpsutama. Vastasin neile, et mul ei oleks sellega probleeme. Midagi nad torisesid veel, kuid selleks ajaks oli minu jaoks vestlus end juba ammendanud ning ütlesi neile, et mind ei huvita ning jalutasin edasi. Üks neist paistis tahtvat mind ka kehaliselt karistada, kuid andis ilmselt endale siiski aru, et tal puudub selleks vajalik füüsis.
Erinevalt neist tõredatest P. Guajaana paadimeestest olid Suriname päritolu laevnikud enamasti sõbralikud ja tahtsid rääkida juttu. Nad olid ka sellised nooremapoolsed, ehk mõned aastad vanemad kui ma, ning rääkisid soravalt inglise keelt. Vestlused algasid enamasti küll küsimusega, et ega ma jõge ei tahaks ületada, kuid eitav vastus ei paistnud nende päikeselist tuju kuigivõrd rikkuvat ning sai räägitud veel sellest, kust ma siis nagu õigupoolest pärit olen, Surinamest ja jõetranspordist.
Dantelil läks Surinames aega umbes 2 tundi, mille jooskul oli ta ka õnneks leidnud võimaluse enda kasida, niiet tagasiteel viibisime mõnusamas atmosfääris, temaga tulid üle jõe kaasa ka noormehed Semi ja Rai. Nende initsiatiivil tegime naljakaid ühispilte, selliseid lõbusaid aga piinlikke, nagu ikka eksole. Räägiti, et Rai olevat ka kunagi Frederici juures töötanud.
Reisi jooksul peatasid sandarmid (Gendarmerie - sõjaväepolitsi vms) meid kolmel korral. Minu veidrad dokumendid tekitasid elevust alati, ning ühel korral tuli isegi vastata pikale küsitlusele oma päritolu, siinoleku põhjuse ning kestvuse kohta. Mul oli millegipärast arvamus, et võin legaalselt siin territooriumil viibida 90 päeva, kuid kuna ei olnud tahtmist võimudele valetada ütlesin siiski välja tõe, et olen siin olnud juba üle kuue kuu. Sandarm aga ei reageerinud selle informatsiooni peale kuidagi ning Frederic ütles hiljem, et mu siinolek on igati legaalne. Võimalik, et ma usun teda selles osas. Teised sandarmid olid huvitatud meie laadungist, kuid kui nad asja üle vaatasid ning selgus, et kongis ei ole ei kokalehti ega kanepit, siis huvi jahenes, pisike probleem tekkis ka sellest, et autoga rendifirmast kaasaantud dokumentidel olev number ei ühtinud numbrimärkidel oleva tegeliku numbriga, kuid kuna sellele mõistliku lahedust ei leidunud, ning olime parasjagu eikuskil - leviaugus, siis lubasid nad meil lihtsalt edasi sõita. Kokkuvõttes veetsime siis päris palju aega korravalvurite seltsis, õnneks aga ei mõõtnud ükski neist kiirust, muidu oleks ehk pidanud nende seltsis ka ööbima.
Tagasiteel käisime hulgilaos, kust saab osta kõik kanapidamiseks vajalikku: toitu, toidunõusid, munareste ning isegi tibusid, niiet omamoodi ‘Kanauniversum’. Meie ostsime koti kanatoitu, kasutasin ka võimalust, et teha tibudest paar klõpsu.
Kontoris vedasin taimse kraami autost kuivatusruumi, sel ajal pani Dantel valmis restid. Selgus, et alumine kiht taimedest oli autos rõhu ja kuumuse tõttu koledaks ning kõlbmatuks muutunud. Taimi oli palju, ilmselgelt rohkem, kui on võimalik meie kuivatusruumis efektiivselt kuivatada, selles hoolimata ladusime kraami restidele ja veel paksus kihis põrandale. Nüüd on tarvis sea igal võimalusel segada ja kohendada, et vältida täielikku hävingut. Järjekordne näidis siinsetest masterplaanidest - kuivatusruumi mahtuv kogus Cestrumit oleks olnud toodav ka väikese pirukaautoga, mille rendihind ja kütusekulu on ju oluliselt madalamad. Kuid kõik ei ole siiski kadunud - roiskuud lehtedest otsustasime teha komposti.
Frederic sõidab homme Aafrikasse, kuid rääkis, et ei taha sugugi minna, kuna seal on alati kõigega nii palju jama ja üldsegi on olukord Lääne-Aafrikas ebastabiilne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar