Viimased päevad on möödunud hulpides heaolumullis, mida vaid harva ja mitte kuigivõrd effektiivselt on purustanud kiletiivaliste astlad. Seetõttu on ka blogimine mõnevõrra unarusse ununenud...
Siiski on aset leidnud ka mõned sündmused. Joe sõitis tagasi koju, jättes endast maha mõned pehmes köites hästimüüvad raamatud ja jutuga, et kui kunagi juhtun Floridasse on ööbimiskoht olemas.
Viimane ööpüük oli üürike, lõpetasime varsti peale keskööd, ja sündmustevaene, saagi osas siiski mitte kasin . Kuid kompenseerimaks seda sündmustevaesust veetsime pisut kvaliteetaega Bothropsiga, kes oli roninud Joe’ maja seinale. See, et jämeda kehaehitusega Bothrops üldse sel määral ronida suudab oli väga üllatav, mõneti ka hirmutav - olin seni eeldanud, et meie postide otsas istuv maja on vähemalt nende elukate eest turvaline koht. Aga ei, aeg laiendada veelgi paranoiade nimekirja. Otsustasin mao kinni püüda ja viia kuhugi tee äärde. Detailsem püüdmisplaan, mis seisnes mao kepiga liblikavõrku tõukamises osutus siski pisut lühinägelikuks. Kuigi liblikavõrk on võrdlemisi sügav oli mao selles hoidmine pidevat tähelepanu nõudev ettevõtmine - too elukas ronis nagu … no mingi puumadu näiteks. Nähes millist palagani ma selle ohtliku maoga etendan soovitas Joe mul ta maha panna. Panin, misjärel Joe, kes oli nooruses maopüüdmisega taskuraha teeninud, ebatavaline tööots poisikesele, eksole, fikseeris ta kaela kepiga vastu maad ning võttis mao kätte. Mao lõuad olid laiali ja kihvad välkumas mürgises raevus. Ja saigi siug ämbrisse ning auto kõrvalistmele. Olin niikuinii minemas valguslõksu maha võtma, niisiis viisin ka soovimatu eluka autoga inimasustusest mõned kilomeetird eemale. Mõtlesin veel, et üpris vaimukas olnuks sel hetkel avarii korraldada, avarii, mis purustaks kurja madu vangistava tünni, ning siis verisena teeäärses võsas autovrakis vedeledes veel Bothropsilt salvata saada. Olnuks selline 30ndate tumm-komöödia stiil. Kogu potentsiaalsest huumorist hoolimata otsustasin siiski sel korral mitte Darwini auhinnale nomineeritud saada.
Kui mao metsateele lahti lasin nägin imestusega, kuidas ta end u 70 cm pikkuselt õhku sirutas ning sujuvalt puuoksale libises. Mida paganat, endiselt - Bothropsid ei peaks ju sedasi ronima….
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar