Täna tabas mind ebamugav ärevus, mitte just päriselt halvav, aga peaaegu. Põhjustajaks oli pruunikirju madu, kes roomas minema mu jala alt kui metsas langetatud puud okstest laasisin. Tegemist ei pruukinudki tingimata olla mürgise maoga, näiteks esindajaga perekonnast Bothrops, vabalt võis ta olla ka miski hoopis muu. Veidra juhusena olid mul täna jalas kõrge säärega kummisaapad, mis Frederic omal ajal Andrese jaoks ostis. Need on mulle küll veidi suured, kuid mu oma töö(pool)saapad on kaotanud tallad. Kõrged sääred peaksid ju lisama pisut turvatunnet seoses madudega, kuid sellest hoolimata tundus oksarisu ja puutüvede vahel edasi ukerdamine äärmiselt ahistav ja ärevusttekitav mistõttu läksime varakult lõunapausile.
Ka pärastlõunal ei andnud paranoiad asu. Kartsin isegi karvaseid ämblikke, kes puude küljes üpris tavalised on, ja sedagi, et võin end vigastada mootorsaega. Mingi selline tobe veerev hirmulumepall. Ühel hetkel tundsin, et mingi elukas on mu parema nimetissõrme küljes, justkui mingi putukas või ämblik, raputasin kätt, et temast lahti saada, kuid tulutult, siis vehkisin juba hüsteeriliselt käega ja viskasin sae maha; ihu kattus kananahaga ja kuklakarvad tõusid turri. Kui lõpuks mõistsin, et sõrme küljes on vaid tilbendav plaaster, mis ühest küljest lahti oli tulnud, ei tundunud see isegi naljakas.
Hakkan vist pisut peast segi minema.
Õnneks ei olnud vähemalt kedagi seda piinlikku palagani nägemas - Kati oli sõitnud Cyrillile kooli järgi.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar