Täiskuu. Juba üheksas siin. Ja viimasel ajal hakkab tunduma, et siinolekut on juba kantud küllalt, hakkab piisama nö. (gestatsioonimetafoorid - päris peen kaspole). Aga võibolla, pigem isegi tõenäoliselt, jõuab säärane tunne veel enne suve vaibuda.
Geko kukkus just koos plastikkausiga riiulist köögi põrandale, vaatas hetke hämmeldunud ilmel ringi ja sibas siis külmkapi taha. Vandaalid.
Viimasel ajal tunnen end agu Jossef K (Protsessis). Tunnen, et mu nö positsioon on võõrandatud ja olen ilma selleta alasti, kaitsetu, ebakindel. Mitte et mul oleks mingisugune ‘positsioon’ per se, mõtlen lihtsalt neid ego ripatseid, mille kaudu ta end defineerib. Need ripatsid, mis ei ole tegelikult ‘’mina ise’’, nagu oleme kuulnud Eckhart T.-lt. Kuid käesoleva valgustatusastme juures (kasutan seda väljendit ainult osaliselt irooniaga) annavad need ripatsid mulle siiski jalgealuse. Olen üliõpilane; mulle meeldib mängida võrkpalli; inimesed, kes mind tunnevad arvavad minsut seda ja toda, tema ja tema on minu sõbrad jne. Aga nüüd on kõik see olnud juba 9 kuud teises maailmas ja siin olen alasti. Mõtlesin näiteks, et kui leiaks aset mingi plekimõlkimine või mistahes konflikt kellegagi siin, siis on vähetõenäoline, et see olukord laheneks minu jaoks soodsalt, sest olen ju võõras, ja nemad on Omad.
Kestab töö Desmodiumiga. Danteli täna ei olnud, ning sellega seoses selgus veider nähtus. Näib, et need inimesed, kelle Frederic tõi siia käesolevaks perioodiks abitööjõunam funktsioneerivad justkui Danteli lisamoodulitena, plug-in’idena kui soovite. Ma loodan, et see ei ole liiga õudne asi mida öelda. Aga täna, Danteli puudusel osutusid nad kuidagi abituteks ja kasutusteks, niiväga vajavad nad oma vahetu juhendaja tihedat kohalolu. Ka Photoshopi pluginat töötavad ju ainult programmi enda küljes.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar