10.05.2010

Käisin turistidega metsas. Tegemist inimestega, kel on huvi sammalde vastu ning kes tahtsid näha koobast, mille siin hiljuti ‘’avastasime’’, lootuses näha mõningaid kaljudel ja koobastes elutsevaid samblaliike.
Navigatsioon oli täna pisut nurgeline - esmalt õnnestus kalduda metsas liialt itta ning koopast kaugelt mööda kõndida, kuid tagasiteelt tegin suuna osas väikesed korrektiivid ning lõpuks ilmus koopasuu siiski nähtavale. Selleks ajaks olid turistid muidugi metsa mööda ringijooksutatud saamisest pisut väsinud, kuid õnneks siiski mõistvad. Kui nägin läbi võsa mustavat oletatavat koopasuud, jätsin oma ohvrid veidikeseks paigale puhkama ning sibasin ise mäest üles, et teha pisut maastikuluuret ja naasta heade uudistega. Tegemist tõesti oli otsitud koopaga, kuid kohale jõudes jooksin praktiliselt otsa maole, kes koopasuu lähedal lebas. Tegemist oli helepruuni pisut roheka varjundiga umbes randmejämeduse ja 2 m pikkuse roomajaga, kes väristas oma ülestõstetud saba, kuigi miskit muusikat sellest ei sündinud. Tema nägemine tarretas mind kesk jooksusammu ning jäin vaatama, sekundiks-paariks, siis aga siugles ta järsku läbi taimestiku ja risu minu poole. Tormasin mööda kaljusid mäest alla, pean tunnistama, et pisut karjusin ka, vaadates tagasi alles siis, kui olin jõudnud 15 meetri kaugusele - madu enam ei silmanud. Mõistagi ei olnud pärast sellist kohtumist enam tahtmist sama rada mööda koopale läheneda, ei mul ega turistidel, mistõttu ‘’tiibasime’’ teiselt küljelt.
Koopas ei olnud samblike osas just kuigivõrd rikkalik ning turistid arvasid, et ka liialt niiske, et selles elada (olime enne arutlenud, kas seal võinuksid kunagi elutseda indiaanlased). Vähemalt minu jaoks oli koopakülastus siiski tulemist väärt, sest peale kurja mao nägime ka emast kivikukke.

Nende turistide näol on tegemist justkui Frederici äripartneritega. Igaljuhul andis Frederic meile enne nende tulekut juhtnöörid, et teatavatest teemadest nendega rääkida ei tohi. Aga metsas jalutades ning hiljem kui neile majja võrkkiikesid riputasin tundsin end nagu ristküsitluse all olevana - neid huvitasid põhiliselt just need ‘salajased’ aspetkid meie tegevusest siin. Laveerisin siis mittemidagiütlevate vastustega, kuid põhiliselt üritasin anda mõista, et nad võivad minu kiusamise lõpetada, sest mind tegelikult vähimalgi määral ei huvita nende ärisuhted Fredericiga.

Kaks viimasel ajal aset leidnud tihedat kohtumist maoga on paranoiapoisid üle igasuguse piiri ülemeelikuks ajanud. Uni on rahutu ja suhtumine kõikvõimalikesse riskidesse muutub justkui ettevaatlikumaks. Suremine ei näi kuuluvat minu alateadvuse lähimatesse plaanidesse...