Hilishommiku veetsime väikeses soos mulistades kummikutega vees ringi. Oli näha väikeste parvedena liikuvaid hiiglaslikke konnakulleseid (umbes 3 cm pikkusi), smapilgul pidasin neid kaladeks. Puulatvades märatses ka mingi suur kraaksuv lind, aga meie pilkude eest jäi ta rikkaliku mitmekihilise flora poolt varjatuks.
Pärastlõunal läksin väikesele jalutuskäigule metsa. Kuigi sadas vihma, tegin siin-seal pilte ja ronisin üht oja mööda ülesvoolu. Nüüd lõpuks siis, kogemata nö, leidsin üles ‘’Orkestrikoopa’’, mida mõni aeg tagasi otsisime. Selgus, et ta oli laagrile lähemal, kui olime arvanud. Koobas nägi välja kaunis - ühest tema suu servast langes umbes 5...6meetrine oja ja tõepoolest võiks sellesse koopasse mahutada orkestri, suure tahtmise korral. Olin oma avastuse üle igavesti õnnelik, kuid kuna Frederic ei emiteerunud piisavalt vaimustust, kui ütlesin, et leidsin ta mütoloogilise koopa üles, siis arvan, et ma ei märgigi seda tema GPS-i. Nagu jonnist või nii. Siiski tahaks, et juhendid koopa leidmiseks säiliks kuidagi siin töötavate eestlaste jadas. Õnneks on võimalik need juhendid ka võrdlemisi üheseltmõistetavalt formuleerida, eeldusel, et otsija tunneb mõisteid ‘’asimuut’’ ja ‘’distants’’. Usun, et on turvaline eeldada, et suur osa tulevastest Otsijatest tunnevad.
Sellega seoses kerkis jällegi pinnale kibedustunne selle üle, et teeme siin päev-päevalt absoluutset ‘neegritööd’ ja minu mistahes võimed või kompetents ei huvita kedagi. Turism on siin ilmselgelt sekundaarne. Näha ja kogeda oleks metsas samas palju. See on midagi, millest mul on võimatu üle saada.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar