30.04.2010

Puhastasime Desmodiumit. Terve päeva. Pärastlõunal läks Dantel koos Bernard’iga linna ja töö hakkas kohe kiiremini liikuma. Võibolla oli haiitipoiste leitud entusiasmi eest osaliselt vastutav ka see, et Bernard pisut kärkis nendega. Tegelikult aga on haiitipoisid täitsa tublid, eriti võrreldes Danteli või Ruthi abikaasa DJ-ga. See, et nad on vahel täitsa tragid on väga tore ja aitab mind ühe probleemiga mis mul on viimastel päevadel olnud. Nimelt pean tegema pidevaid mõtteharjutusi, pingutama ratsionaalsust, et peletada peast arvamus, et mustanahalised on naeruväärselt laisad ja lollid. Mõistagi oleks see igavesti väiklane ja pealeselle põhjendamatu arvamus ja mõistagi ei ole ma kohanud kõiki mustanahalisi ja mõistagi on samasse sotsiaalmajanduslikku klassi kuuluvad (onnides elavad ja juhutöid teevad) inimesed kogu maailmas rassist hoolimata täpselt sama lapsikud, küündimatud ja laisad. Siinne töökorraldus tahab vägisi muuta rassistlikuks, kulub päris palju energiat, et säilitada nö valgustatud mõtteviis. Piinlikult naeruväärne on teha päevade kaupa tööd, mille eest makstakse karjale mölisevatele idiootidele. Selles mõttes on haiitipoisid meeldiv vaheldus, värske tuuleiil nö - nad ei mölise vaid kõnelevad, ei paista olevat idioodid ja teevad kõigele lisaks tööd. Lihtsalt suurepärane.