Platsidel, kus käime öiseid valguspüüke tegemas on sellised sõrestik-hurtsikud, millele saab presendi peala tõmmata moodustades nii varjualuse, kuhu saab pugeda vihma ja lihtsalt öösel kaela sadeneva niiskuse eest. Täna käisime ühte neist hurtsikutest kohendamas, said paigaldatud mõned põikitoed ja läbipainduva katuselati kõrvale seotud toeks uus. Selline hüperkonservatiivne ehitusstiil - mädanevate ja termiitidest näritud postide ja talade kõrvale või toeks saavad pandud uued, nii et raskus vanade õlul veidi kergeneb ja nad saavad oma noore sõbra kõrval väärikalt tolmuks kõduneda.
Liigne romantika hurtsikurenoveerimise üle..?
Avastasin, et sugugi mitte pisike puu oli langenud ühe turistidele mõeldud maja peale, seda mitte küll oluliselt lõhkudes, kannatada olid saanud vaid mõned vihmaveetorud. Raiusin oksa, millega puu vihmaveerenni alla üritas tirida matsheetega läbi ja vabastasin räästast ja sellega piirdusingi, sest tegemist on suhteliselt suure jämeda puuga, loodan, et kusagilt ilmub kunagi siiski mootorsaag ja ei tarvitse hakata seda puud matsheetega tükeldama.
Mu koduterassi serval kasvab üks puu, mis õitsemise ajal meelitab ligi palju koolibrisid, kes on sel ajal fotograafile tavalisest kergemaks saagiks, praegu aga kannab see puu piklikke kaunakujulisi vilju, mis näevad hämaras välja nagu okstelt rippuvad puumaod ja pimedas nagu pahatahtlikud okstelt rippuvad puumaod. Nende kaunade sees on muuseas valge ollus, mis on tinglikult öeldes söödav - magus aga kuidagi ebameeldivalt puine ja villane.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar