Numbritest pisut.
Prantsuse Guajaanas esineb mürkmao hammustusi aastas 50/100 000 elaniku kohta, kuid kui vaadelda eraldi inimesi, kes elavad või töötavad vihmametsas, on sagedus palju kõrgem - 600/100 000 elaniku kohta. St et iga aasta saab üks 160st vihmametsas tegutsevast inimesest mürkmao poolt salvatud. Meid on siin laagris hetkel 6, kuid peagi peaks saabuma 2 inimest veel, niiet justkui ootuspärane oleks meie rõõmsal kogukonnal kogeda ühte maohammustust kahekümne jooksul, ehk siis mitte just liialt tihti.
Hammustajaks on kõige sagedamini Bothrops spp.
Päike ei tee enam sugugi elektrit, mistõttu generaator peab käima pea kogu päeva. Frederici majas on ka mingi naeruväärselt suur elektrikulu - 500 W. Generaator suudab tekitada võimsust 1000 W, mis tähendaks, et peaksin ainuüksi Frederici maja akusid laadima 12 tundi ööpäevas, mis on ju pisut naeruväärne. Ja ma ei mõista, mis seal saab nii palju elektrit kulutada. Võin ju spekuleerida, et Cyrill, kel on neil päevil koolivaheaeg veedab terved päevad ratsutades elektrilis-mehhaanilise rodeopulliga, selle võimsus võiks olla ju vähemalt 500 W. Aga võibolla ei tarvitse ka nii palju spekuleerida.
Pärastlõunal tulid miskid ornitoloogiahuvilised turistid kes käisid ringi ja suunasid jämedaid vaatetorusid puuvõradesse. Selle tegevuse juurest tabasin nad ka suure tee ääres, kui olin parasjagu oma jooskuringilt tagasi jõudnud. Õnneks ei olnud tänane jooks väga kurnav - mu suunurkades ei olnud kuivanud okset ja suutsin veel kenasti kõnelda. Selle soodsa olukorras küsisingi siis neilt, kuidas linnuvaatlus edeneb ja kas nad teavad, et siin päris lähedal saab näha coq de roche. Nad teadsid küll. Selgus, et tegemist oli kohalikega. Aga olen üpris kindel, et nad ei ole teadlikud kohast kus saab saab soodsates tingimustes rohelise cacique’i kolooniat vaadelda...
Igatages, seoses sellega mõtlesin, et mul on siin välja kujunenud tüüpilised line’id, mida küsin turistidelt: ‘kas tahate näha coq de roche’i/patawa juga/minu pagana pilte?’
Suhteliselt naeruväärne värk, umbes samavõrd kui vedeleda sügisel 2010 igal õhtul zavoodis ja küsida kõigilt inimestelt, kellega silmside tekkib: ‘’hei, kas tahaksid näha mu liblikakollektsiooni?!’’
Jah umbes sama tobe küll.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar