Pähapäev ja kuna kõik inimesed olid kohal oli mul võimalik minna laagrist välja. Käisin metsas, oja ääres. Pidevate vihmasadude tõttu olid ka veel paar kuud tagasi kuivad olnud ojasängid nüüdseks valgest veest vahutavad ja väikesed nired jooksid mööda kõiki mäekülgi joonistades lehekõdusse oma enda pisikesi sänge. Olid suured plaanid, kavatsesin läbi käia kõik ilusamad tuttavad kosekesed, et näha kuidas nad suurema veehulgaga välja näevad, kuid paraku kukkusin libedatel kaljudel ronides üpris õnnetult ja hakkas ka tugevasti vihma sadama, mistõttu seiklusjanu asendas tahtmine lihtsalt oma valutav keha koju tagasi lohistada. Tegelikult õnnestus mul kukkuda lausa kaks korda. Esimesel korral libisesin vetikasel kivil ning lõin allasadades vasaku sääre vastu kivi, sekundiga modustus naha alla poole kanamuna suurune verevalum, pihta oli ilmselt saanud mingi pagaa pindmine veen. Pärast seda kui olin paar minutit madalas vees aelenud ja enda haigeks meelelahutuseks pisut röökinud andis valu juba järgi ja ronisin edasi, sest tahtsin ju ometi midagi näha ka. Teisel korral murdus puuvtüvi mu jalge all ja sadasin sellili kivide otsa. Teine kord oli palju valusam ja hetkeks tundus isegi, et peangi jääma sinna vedelema ja ‘elu lõugu’ (the jaws of life), mida siinkandis ilmselt enamasti kehastavad anakondad,jaaguarid või miks mitte sipelgad, ootama jääma. Parem parasakraalne piirkond, võib ilmset öelda ka tuhara ülemine osa, oli korralikult pihta saanud ja elumahalad olid välja jooksmas ka põlvest. Läks pisut aega, enne kui kogusin end ja liikusin edasi, neljal jalal. Vaatasin kose, mille poole ma teel olin olnud, siiski üle, seejärel hakkasin lonkama kodu poole. See oli ka üpris lõbus - järskudest mägedest üles ronides tuleb teatavasti ju üpris rohkesti suurt tuharalihast rakendada ja minu omadest üks oli hetkel üpris kahetsusväärses seisukorras, võiks isegi öelda, et ta oli verest läbi imbunud lihatomp, vasardatud lihakäntsakas lihuniku vitriinis. Ja siis märja ja valutavana läbi metsa kakerdades mõtesin, et pagan, on mul kõike seda jama siis tarvis ja mõistsin, et no muidugi on. Ei ole ilu ilma valuta ja see on minu jaoks igati aktseptaabelne.
Kodus avastasin, et kivi mille otsa kukkusin oli lõiganud läbi pükste ja aluspükste. nahk oli siiski intaktne, kuid selle alla oli moodustunud lisatuhar. Mul on neid paremal pool nüüd kaks, vähemalt mõned päevad veel.
Vähemalt on millestki blogisse kirjutada, viimasest suuremast enesevigastamisloost on juba möödas vähemalt kuu...
Õhtul leidsin vannitoa seinalt eest sajajalgse, seninähtustest suurima isendi. Ja nagu ikka on sellise sissetungi eest tasuks sügavkülmutamine ja tänase eluka puhul tõenäoliselt ka reis Põhjamaale kunagi tulevikus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar