Hommikuks oli planeeritud coq de roche-i-vaatlemine ameeriklastega. Paraku hakkas vihma kallama ja olukord metsas osutus turismiks sobimatuks. Et väljasõit ei oleks täiesti mõttetu viisin nad cacique vert’i (suured laululinnud, ehitavad rippuvaid sokjaid pesi) kolooniat vaatama, linnud end vihma tõttu küll ei näidanu, kuid vähamasti ei tarvitsenud effektsete pesade vaatamiseks soojast ja kuivast autokliimast väljuda. Drive-in linnuvaatlus justkui.
Kuna linnud jäif elusana vaatamata näitasin neile fotosid ja kuna nad emiteerisid piisavas koguses ja piisavalt siiralt kõlavaid ah-oh-e ja muid elamus-häälitsusi, siis kirjutasin neile ka mõned pildid koju kaasa võtmiseks plaadile. Leppimisime siiski kokku, et neil pole õigust neid fotosid oma nime all National Geographicus avaldada. sest mu suurim hirm on, et NG tuleb ja varastab minu suurepärased loodusfotod ja teeb nendest kalendri või midagi.
Pärastlõunal tabas turistide maja sipelgate invasioon. Paari tunni joksul olid sipegad vallutanud peaaegu poole majast ja pealevool oli endiselt tugev. Piserdasin sipelgate radu maapinnal ja maja välisseinal kemikaliga, mida kasutame termiiditõrjeks ja üritasime juba majas olevaid sipelgaid välja pühkida; võrdlemise vähese eduga. Seetõttu tuli turistid evakueerida teise majja ja homseks on planeeritud vihasem ning suuremahuisem keemiarünnak pealetükkivate putukate vastu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar