Hommikul saabus komplekt kohalikke turiste - noor abielupaar Cayenne’ist. Mees on pärist Marseille’st ja töötab sõjaväes IT-mehena, tegemist on kõhna mehega, kuid tema küünarvartel pungilduvaid veene nähes on selge, et Prantsuse armees teevad ka itimehed üpris palju pumpasid; naine on pärit Senegalist. Käisin nendega coq de roche’e vaatlemas. Vihmases päevas leidus siiski üks suhteliselt selge hetk, mille kasutasimegi metsaskäiguks. Linnud olid täitsa kohal ja näitasid end lahkesti ja nägijad olid selle üle rõõmsad. Kui olime teel tagasi auto juurde hakkas küll vihma sadama, aga õnneks oin pistnud kotti ühe kilepontsho ja ühe vihmavarju, mille rüütellikult turistidele loovutasin. Mind hoidis peaaegu kuivana jope. Noorpaar palus, et teeksin neist mõned pildid, kuid samas tundsid nad end kaamera ees justkui üpris ebamugavalt ja pidin need mõned kaadrid varastama kuidagi pooleldi ‘hõlma alt’, et vältida pildistatavatel näokrampide tekitamist.
Kuna ilm oli loodusturismiks suhteliselt sobimatu hängisime turistidega nende majakeses ja näitasin neile pilte. Oli meeldiv ajaviide mullegi, kuna nad olid sõbralikud, mees rääkis veidi inglise keelt ja neiul oli kena tagumik.
Õhtupimeduses ilmus õuele naabrionu saekaatrist, kes tõi suure pangetäie mangosid.
Veidi hilisemas õhtupimeduses saabus ka kaks noort teadlast, kes töötavad siin P. Guajaanas. Jäi mulje, et noormees uurib metsa (ökologia siis vist) ja neiu uurib sipelgaid. Täna öösel olin neile aga teejuhiks meie ‘tagahoovis’ ehk siis u 500 me kaugusel asuvasse sohu, nad olid nimlet huvitatud ka konnadest. Konnalaulu oli kuulda küll, aga see ei oud kaugeltki nii pöörane kui paar nädalat tagasi, kui ma seal viimati käisin. Teadurid ütlesid, et see oli ka ootuspärane, sest äärmuslikult vali laul pidavat kaasnema ‘plahvatusliku sigimisega’, mis kestab lühikest aega, nagu plahvatused ikka.
Öises metsas orienteerumine sujus vähemalt esialgu segi üllatavalt kenasti. Sai kohatud mitmeid suuri ämblike; ühte hiiglastlikku musta ämblikulaadset, kel olid skorpionilaadse sõrad, aga puudus astel; krabi; mõningaid konni ja lambi valgusvihus ka helkivaid silmi, mis pärast mõningast arutelu arvati (haritult) kuuluvat kaimanile. (üritasin siinkohal vabatõlkida eesti keelde väljendit ‘’educated guess’’). Tagasiteele asudes ei õnnestunud seda rada, mida mööda sohu tulnud olime enam leida. Mul on sellega päevavalguseski raskusi olnud, niiet see ei olnud kuigivõrd üllatav. Eelmainitu tõttu tuli soost lahkuda sirgjooneliselt asimuudi järgi; see sujus tõrgeteta ja jõudsime peagi tee peale.
Esimene öine metsaskäik oli päris mujetavaldav ja ka esteetiline: üles suunatud taskulambi valgusvihus sätendavad läbi lehestiku pudenevad rasked vihmapiisad, madalas vees ringi sumpavate kaaslaste lampide kiired paistmas läbi tiheda taimestiku ja joonistamas udusse helendavaid koridore. Kaunis, kaunis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar