25.12.2009

Hommik tuli kuidagi väga uniselt. Eilne rikkalik jõulusöök ja jook tekitasin endiselt teatavat rammestust. Seetõttu ja kuna ka ilm oli kena otsustasin minna väikesele metsaringile.

Liikusin nagu tavaliselt mööda üht oja. See oli minu jaoks uus, kuivaperioodil temas vett ei voolanudki, mistõttu ka isegi pisut põnev. Nagu alati lootsin leida mõne 5meetrise joa või kõrvitsasuuruse kullakamaka (võrdsed väärtused...). Midagi taolist siiski mu teele ei jäänud, küll aga mõned kenad pisemad kosed, mõned koopad ja üks kärnkonn kellesugust ma varem näinud ei olnud. Nieet polnud sugugi paha väike matk ja kirsiks koogi peal oli see, et ma täna kordagi ei kukkunud. Soodne, sest ahter ja põlv vajavad veel pisut aega eelmisest korrast taastumiseks.

Kodus avastasin, et üks puuk oli mu varvaste vahel aplalt einestamas. Õnneks ta eemaldus kerge vaevaga ja panin ta põlema (lapsepõlvest külge jäänud harjumus -- siis sai koertelt ja kassidelt tualettpaberitüki või pabersalvrätikuga puuke eemaldatud ja neid põletamise teel hävitatud). Ma ei mõista selle piirkonna võlu siinsete puukide jaoks. Eesti puugid küll kunagi sinna ei pugenud.

Öö jooksul ei olnud ka ükski kana kärvanud. Jõulurahu vast.

Ka täna pühadeõhtusöök Frederici pere ja Danteliga. Laual oli kreoolipärased verivorstid. Erinevalt saksa verivorstidest ei olnud nende sees kruupe, vaid puhas vereollus, tahaks justkui öelda melaena, ja nad olid maitsestatud kardemoniga. Ma arvan, et tegemist oli kardemoniga st ja nad ei olnud sugugi halvad.